Kandideerimisel tuleks esmalt läbi mõelda, mis on tööle või praktikale kandideerija x-faktor ehk mis teda teistest eristab. Kuna visuaalne esmamulje paberil on esmane, millega juht kandideerimisel noorega kokku puutub, tasub sellele ka oma elulookirjelduses enim tähelepanu pöörata.

„On mitmeid lahendusi, mis võimaldavad juba valmis disainitud põhjale kujundada enda CV. Peaks aga arvestama, et see oleks nii personaalne kui ka professionaalne kirjeldus, mis avab kandidaadi oskusi, saavutusi ja kogemusi,“ jagas SEB korporatiivklientide osakonna kliendianalüütikute ja kliendisuhete koordinaatorite juht Marge Kaljund. Lisaks on Kaljundi sõnul oluline ettevalmistustöö intervjuuks, mis hõlmaks asutuse või organisatsiooni põhjalikku uurimist. Vestlusest üks osa võiks seejuures keskenduda ettevõtte väärtustele.

SEB innovatsioonijuht Kristina Lillo sõnul on CV kõrval oluline rõhku panna ka persoonibrändi loomisele ja arendamisele, mida on lihtne teha LinkedInis. Esmatähtis ei ole jagada aga ainult töökogemust, vaid ka enda huvisid, hobisid, uurimusi ja muud erialaselt sisukat, mis aitavad persoonibrändi kasvatada. „Värbava juhina vaatan alati kandidaatide LinkedIni profiili, et temast rohkem teada saada ning näha, mis tema silmad särama paneb,“ lisas ta.

Praktika on investeering – noorel tulevikku, juhil tööefektiivsusesse

Praktikandid toovad endaga organisatsiooni kaasa värske pilgu projektidele, protsessidele ja ideedele. Sageli inspireerib küsimus „miks“ nii praktikanti ennast kui ka juhendajat mõtlema uutele võimalustele ning mõtestama olemasolevaid tööviise. Praktikantide väärtus on töötegevuste toetamisel märkimisväärne ning neist on suur tugi igapäevase töövoo haldamisel, toetades meeskonda puhkuste perioodil ning andes kogenumatel töötajate võimaluse võtta enam aega keerukamateks ülesanneteks. Samuti võivad nende head tehnoloogilised oskused rikastada uute platvormide ja tööriistade näol tiimi tööprotsesse. Nõnda on oluline, et praktikant saaks tööaja jooksul katsetada erinevaid ülesandeid, leidmaks endale sobiv karjäärisuund ning mõistmaks, milliseid oskusi ja kompetentse arendada.

„Kõige efektiivsem viis esimese töökoha leidmiseks on võtta osa praktikamessidest, kus luua esmane kontakt potentsiaalse erialast tööd pakkuva ettevõttega. Kui juhendajal tasub praktikanti värvates arvestada ajalise investeeringuga, peab noor arvesse võtma, et tema kanda jäävad reaalsed ülesanded ja vastutus. Kuna infohulk on esimest kogemust saades mahukas, tuleks alustada lihtsamatest tegevustest ning liikuda samm-sammult keerukamateni. Nii saab luua järjest omavahelisi seoseid valdkonna kogutervikust,“ jagas Kaljund.

Seejuures on noore jaoks võtmetähtsusega toetav, motiveeriv ja turvaline töökeskkond, kus ta tunneb end hästi ning julgeb küsimuste korral juhendaja poole pöörduda. Innustavasse keskkonda panustavad eelkõige mentori konstruktiivne tagasiside ning praktikandi saavutuste tunnustamine. Lisaks on üliolulised konkreetselt paika pandud tähtajad ning nii juhendaja kui praktikandi ootused, mis tuleks enne tööle asumist läbi arutada, et lõpptulemus võimalikult efektiivselt saavutada.

„Hindan praktikantide puhul kõrgelt julgust võtta vastutus ja aitan kaasa omanditunde tekkele. See ei ole praktikandi jaoks mitte ainult motiveeriv, vaid annab talle võimaluse organisatsioonis silma paista ning kindlustada endale potentsiaalne töökoht peale praktikaperioodi lõppemist,“ arutles innovatsioonijuht ning lisas: „Praktikaperioodi suurim võlu peitub ka muidugi selles, et tehtud saavad ülesanded, mille jaoks üksi töötades aega ei leia.“

Palka säästes vanaduspõlvele ei mõelda

„Noorte teadlikkus tööseadusandlusest võib varieeruda sõltuvalt sellest, kas kandideerija omab varasemat töökogemust või mitte,“ rääkis Kaljund.

Kuigi noored on enamasti töötasuga kaasnevatest maksudest teadlikud, jääb sageli kaugeks pension. Esimest palka saades ei mõelda kohe pika perspektiiviga vanaduspõlve peale, mistõttu võib noor koguda pensioniks aastaid raha vales fondis. „Umbes pooled 18–59-aastastest on mitteinvesteerijad ning vaadates selles rühmas lähemalt 18–27-aastaseid, ei tegele ligi 55% nendest investeerimisega just teadmiste puudumise tõttu,“ jagas Lillo.

Pikaajalise kogumise asemel eelistatakse lühiajalist säästmist – seda tihti näiteks reisimise eesmärgil, mis ei pruugi tähendada niivõrd puuduvat rahatarkust, kuivõrd noorte teadlikku valikut elada hetkes.