Bigbanki peaökonomist: Eesti majanduse konkurentsivõime halvenemine jätkub. Tööjõukulud kasvavad kiiremini kui tootlikkus

Vaadates täna statistikaameti poolt avaldatud uuendatud tabeleid eelmise aasta SKP ja tööjõukulude kohta, selgub tööjõu ühikukulu näitajatest, et Eesti konkurentsivõime jätkuvalt halveneb, kirjutab Bigbanki peaökonomist Raul Eamets.

Kõigepealt paar sõna mõistetest. Tööjõu ühikukulu on suhtarv, mis koosneb kahe näitaja muutusest: nominaalse palga muutus, mis on jagatud tootlikkuse muutusega. Kui see suhtarv on positiivne, siis on palgad kasvanud kiiremini kui tootlikkus ja see on halb. Miks see on halb majandusele? Valdav osa välisinvestoreid Põhjamaadest on tootmise toonud Eestisse sellepärast, et siin on kulud madalamad, eelkõige tööjõukulud. Eesti keskmised palgad on ilmselgelt täna madalamad kui Põhjamaade palgad. Kui palgad kasvad, on see ju suures pildis tore, eriti kui palgakasv on kiirem kui hinnakasv, sest siis paraneb ka inimeste ostuvõime ehk tarbimine suureneb ja kokkuvõttes võidab kogu majandus.

Murekoht on see, kui palgakasvuga ei kaasne sama suur tootlikkuse tõus. Tööjõu tootlikkust mõõdetakse loodud lisandväärtuse suhtena tööjõusse. Lihtsamalt öeldes on ühekordsete meditsiiniliste maskide õmblemise tootlikkus madalam kui tarkvara arendusel, sest kui ettevõtte äritarkvara arendused maksavad ettevõttele kümneid või sadu tuhandeid eurosid, siis maski eest palju üle mõne euro küsida ei saa. See on ka põhjus, miks õmbleja saab madalamat palka kui tarkvara arendaja. Ehk sa saad maksta oma töötajatele kõrgemat palka kui su toode, mida turul müüd, on kallim ehk kõrgema lisandväärtusega.

Ettevõtted on pahased valitsuse peale

Tulles tagasi alguse juurde – kui palgad kasvavad kiiremini kui tootlikkus, ei jää ettevõttel mingil hetkel enam muud üle kui hakata inimesi koondama, asendada inimesed robotitega või kolida oma tootmine riiki, kus tööjõukulud on madalamad. Halvemal juhul tuleb oma tehas lihtsalt kinni panna.

Vaatame arve. Eestis on tööjõu ühikulu olnud positiivne praktiliselt kogu möödunud kümnendi. Ainult kahes kvartalis on tootlikkuse kasv olnud kiirem kui palgakasv ja veel kahes kvartalis olnud nulli ümbruses. Kokku on joonisel aga 45 kvartalit!

Võtsin vaatluse alla nominaalse näitaja, sest ega ettevõtja peab oma kulud kõik tegema ikka jooksvates hindades (mitte hinnamuutusega korrigeeritud reaalsetes näitajates). Eriti drastiliselt tõuseb esile periood 2022–2023, kus ühikulu kasv oli 15%, ühes kvartalis koguni 20%.

Sellistes oludes on väga keeruline just madalama lisandväärtusega ettevõtetel ellu jääda, sest kasvavad palgakulud söövad piltlikult öeldes kogu hinnatõusust tekkiva lisaraha ära. Rääkimata veel sellest, et ka energia ja tooraine on vahepeal kallimaks läinud. Sellistes oludes on arusaadav, miks ettevõtted on pahased valitsuse peale, kes ei ole just tööstuse valdkonda kriiside ajal piisavalt toetanud, erinevalt Leedust, kes seda on edukalt teinud.