Tehingutasud pärsivad riigivõlakirjade atraktiivsust, kuid ses osas võib tulla muutus

Kui Eesti riik tuli eile välja riigivõlakirja emissiooniga, mis peaks pakkuma head võimalust säästmiseks, siis selle juures on tõrvatilgaks tegelik võimalus võlakirju maha müüa, kui peaks see vajadus tekkima. Kõige enam mõjutab see neid, kes soovivad sedasi säästa väiksemaid summasid.

Ühtepidi on riigivõlakiri säästmisvõimalusena parem variant võrreldes tähtajaliste hoiustega, pakkudes nii paremat intressi kui valdav osa sama pikkusega tähtajalised hoiused, mis on enamjaolt 2,5% juures (erandiks Holm pank) kui ka potentsiaalselt likviidsust ilma tootlust kaotamata.

Lihtsustatult tähendab see, et juhul kui näiteks pool aastat hiljem pärast raha paigutamist avastad, et tegelikult läheb ikkagi seda raha vaja, siis tähtajalise hoiuse puhul kaotad sa selle intressi, mida raha „tööd tehes“ vahepeal kokku kogus. Efektiivse turu tingimustes peaks riigivõlakirjade puhul mängima see sinu kasuks, kuna kui vahepeal just mingit suurt turu moonutust pole või riigirahanduse šokki, siis peaks olema võimalik võlakirjad maha müüa selliselt, et saad proportsionaalselt teenitud intressi kätte. Neutraalsetes tingimustes tähendaks see, et näiteks pärast poolt aastat müües õnnestub saada müügihinnaks 101,65 eurot ehk teenides poole 3,3% aastasest intressist.