04.09.2024, 10:17
Sisulooja Bärbel Moros kohtus tulevikuga: sain kindlustunnet, et olen õigel teel
Bärbel Moros
FOTO: Luminor
Kas sina oleksid valmis kohtuma iseendaga, kes tuleb tulevikust? 23-aastane sisulooja Bärbel Moros võttis vastu väljakutse, mis lõppes pisarate ja rõõmuga. Selgus, et tulevikuendaga kohtumine polnudki nii hirmus, kui võinuks karta.
Kui keeruline on sul tulevikule mõelda?
Kuna olen ikkagi päris noor, siis pole ma liiga palju tulevikule mõelnud. Inimtüübilt olen pigem selline, et elan päev korraga ja lähen vooluga kaasa. Tõsi, viimastel aastatel on tekkinud mingi alateadlik tulevikule mõtlemine. Hakkan rohkem aduma, et peaks tervislikke elustiile juurutama – käiks esialgu kasvõi korra nädalas trennis! Aga kindlasti pole mul mingit kindlat kümne aasta plaani. Siiski usun, et liigun õiges suunas.
Mis ikkagi muutus? Mis oli sinu jaoks trigger (tlk päästik – toim)? Et varem ei tahtnud tulevikuga tegeleda, aga siis tekkisid need mõtted tervislikumast elustiilist.
Minu trigger’iks oli krooniline migreen, mis on mul juba 16. eluaastast. Kui ma ei taha olla kogu aeg valudes, peangi paremini toituma ja rohkem trennis käima. See kõik aitab natukene migreeni puhul. Lõpuks ei jaksanud neid valusid enam kannatada ja sellest saigi trigger.
Mida noorem oled, seda lihtsam on kannatada. Kas mingil hetkel lihtsalt enam ei suuda?
Lisaks tekib arusaam, et ega tulevikus tee keegi sulle järeleandmisi, sest pea valutab. Sellega tuleb ise hakkama saada ja maailm ei tule niisama mulle vastu. See on see iseseisev elu. Nagu finantsiliseltki hakatakse raha peale mõtlema alles siis, kui kolitakse kodust välja. Kolimine on trigger.
Luminori kampaania loojad leidsid huvitava nüansi meie ajus: mida kaugem tulevik, seda keerulisem on meie ajul seda aduda. Homsest päevast suudame veel loogiliselt mõelda, aga see, mis saab 20 aasta pärast, ei ole üldse aju lemmikteema. Kas oled omal nahal ka tundnud, kui raske on kaugemat tulevikku ette kujutada?
Ma ei tea, kas see on otseselt raske… Olgu, tean, et mul peaks 43-aastaselt justkui olema maja ja lapsed. Kas ma tõesti olen päriselt kunagi nii täiskasvanud? See ei tundu tõesti praegu kuigi käegakatsutav.
Kas ongi nii, et peavad olema maja ja lapsed? Kas see mõte ja eesmärk tekitab juba praegu mingisugust stressi? Ütleme, et kui sul pole 43-aastaselt neid asju, mis siis saab?
Eks ikka tekitab natukene stressi. Ma olen praegu täpselt sellises vanuses, et osa sõbrannasid saavad lapsi ja elavad pereelu. Teine pool inimesi on nagu mina – äsja kooli lõpetanud ja karjääri alustanud, veidi nagu endiselt teismelised. Stressi tekitabki see, et ma ei tea, kumma poole peal peaksin tegelikult praegu olema.
Õiget vastust ju polegi.
Ja oma majast unistamine! Sellega on tänapäeval eriti keeruline…
Sa tõid välja tervisliku poole, mida oled hakanud tulevikule mõeldes veidi muutma. Kui panna kaalukausile füüsiline, vaimne ja rahaline pool, siis millega on sinul kõige keerulisem oma tulevikule mõeldes tegeleda?
Finantsiline pool on kõige keerulisem. Tean, et tegelen oma tervise ja ka vaimse poolega. Kui neid kahte pole, siis ei ole ka muud. See on ju kõige alus. Aga finantsilise poolega on tõesti see tunne, kus ma tean, et peaksin asjaga tegelema, aga ei ole veel alustanud. Mul on vaja tõuget, et teha ära oma esimene investeering. Mul on see summa olemas, millega alustada, aga tunnen, et ma ei oska.
Kas kardad, et jääd rahast ilma?
Lihtsalt peaksin enne asja põhjalikumalt uurima, kui raha kuskile panen. Aga sellega tegelemine on tõesti minu jaoks olnud seni päris keeruline.
Kas Luminori kampaanias osalemine on pannud sind mingeid väärtuseid ümber hindama? Kuidas see kampaania sind mõjutab?
Pigem sain kindlustunnet, et olen õigel teel. Minu tulevikukarakter oli tõesti tore – hea meelega olen tulevikus selline.
Kas tal olid lapsed ja maja?
Sellest polnud juttu. Aga tal oli tervis! Ma ise ka enne mõtlesin, et tahaksin 43-aastaselt hea välja näha. Ja ma nägin hea välja! Lisaks mainis mu karakter, et finantsiliselt läheb tal kenasti. Mul tekkis tunne, et peaks nüüd selle investeerimise poole ette võtma. Mis see raha ikka seisab.
Kui põhjalikult kampaaniaks valmistusid?
Meil olid tunnipikkused vestlused finantsspetsialisti, toitumisnõustaja ja psühholoogiga. See oli päris suur väljakutse ja mul oli vestluste eel närv sees. Olen päris kinnine inimene ja mulle ei meeldi isiklikest asjadest rääkida. Selles projektis osalemine vajas suurt eneseületust.
Kaalusin, kas tahan end niimoodi avada. Ja et minust tehakse veel mingisugune karakter, mida kõik näevad… Äkki see tegelane ei meeldi mulle ja siis kogu Eesti vaatab? Usun, et kolm aastat tagasi ei oleks ma siin osalenud. Toona oli mu elustiil ebatervislikum ja sisimas oleks aimanud, et loodav karakter ei pruugi mulle meeldida. Praegu ju tean, et olen päriselt endaga tegelenud, ja see annab julgust.
Tegelikult räägibki kampaania ju sellest, kuidas väikesed ja praegu tehtud liigutused mõjutavad meie tulevikku. Sinu väikesed liigutused on sind juba lühikese ajaga teinud julgemaks ja enesekindlamaks!
Nõus.
Milline kolmest vestlusest oli kõige keerulisem?
Psühholoogiga. Kuigi see keskkond oli igati turvaline, olen tõesti kinnine inimene ja enda avamine ei lähe eriti lihtsalt.
Põnev mõelda, et sotsiaalmeedia mõjuisik, kes on pidevalt oma näoga pildis, tunneb end tegelikult kinnise inimesena. Kirjelda neid emotsioone, kui lõpuks ikkagi tulevikuendaga kohtusid?
Ma veidi ikka lootsin, et äkki ma ei hakka nutma, aga lõpuks olid pisarad silmas. Ei teagi, kas mu pisarad päriselt reklaamklippi ka jõuavad? Igal juhul on see tõestus emotsioonidest. Täiskasvanuna meenutasin endale lasteaiakasvatajat – selline rahulik! See kõik oli väga-väga huvitav. Hulk toredaid emotsioone.
