04.09.2024, 10:38
Koomik Aleksandr Popov: investeerin vaimsesse tervisesse, et parandada finantsolukorda
FOTO: Luminor
Koomik Aleksandr Popov kohtus 20 aastat vanema endaga ja oli positiivselt üllatunud. Ta kartis, et ei pruugi nii kauges tulevikus enam eladagi, sest on senise 40 eluaasta jooksul näinud väga keerulisi hetki.
Üks Luminori värske kampaania alusideid räägib sellest, et tulevikule on keeruline mõelda. Ka teadlased on leidnud, et mida kaugemast tulevikust mõtleme, seda raskem on meie ajul sellega toime tulla. Milline on sinu isiklik suhe tulevikuga ja sellele mõtlemisega?
Ühel või teisel moel olen sellele mõelnud mitmes eluetapis. Ülikooli ajal oli mul mingi tulevikuvisioon, mis päris sellises mastaabis ei realiseerunud. Riigipiirid ja reaalsus tulid ette.
Järgmisel perioodil toimusid elus dramaatilised sündmused, mis viskasid mind tumedamasse leinatsüklisse, mis kestis üüratult kaua. Leinaga toimetulek võttis omajagu aega.
Nüüd mõtlen aga eelkõige sellele, kuidas maksimaalselt ära kasutada neid väheseid oskusi, teadmisi ja saavutusi, mida olen senise 40 aastaga kogunud. Sel suvel investeerisin komöödiaga teenitud neljakohalise summa, et olla Šotimaal maailma suurimal komöödiafestivalil. Jagasin tänavatel flaiereid, lootes mitte nuga saada. Niimoodi tegingi seal oma kahte sõud ja lootsin paremale tulevikule.
Mingis mõttes läheb su jutt kokku ka käimasoleva kampaaniaga, sest otsustasid investeerida tulevikku!
Šotimaale reisi broneerisin juba varem. Küll aga võtsin kogu kampaania protsessi väga tõsiselt. Kõikideks intervjuudeks võtsin endale terve päeva! Mulle tõesti väga meeldis see kõik. Usun, et traumeerisin kõiki kolme eksperti, aga mulle endale oli sellest kasu.
Vestlesid psühholoogi, finantseksperdi ja toitumisnõustajaga. Milline oli kõige keerulisem vestlus?
Vaimse tervise teemad on kõige keerulisemad. Kasutasin Luminori palgatud eksperti ära isiklikes huvides. Oma terapeudi eest pean maksma, aga see oli tasuta!
Rahaeksperdiga rääkisime muidugi sellest, et alati saab paremaks minna. Teisalt on kõik kohad täis mingeid investeerimisgurusid, kes kirjutavad raamatuid. Ja siis juba raamatu sissejuhatuses tehakse selgeks, et tegelikult olen ma vaene ja polegi midagi investeerida. Raamat ise maksab 30 eurot, aga siis kirjutatakse sellist jama.
Minu suurim lähiaja investeering on panustada oma vaimsesse tervisesse ja seeläbi paraneb ka finantsolukord. Eks see jutt ole vastuoluline, sest vaimse tervisega tegelemine on finantsolukorrale korralik põnts. Võtan seda siiski investeeringuna iseendasse.
Kui vaimne tervis on parem, siis teeb inimene adekvaatsemaid otsuseid. Kui mõtlen tagasi oma leinatsüklile, siis… See on tegelikult päris kurb, mida ma oma rahaga tegin. Pean suutma sellest kogemusest õppida.
Kogu see vigadest õppimise jutt on ju nii selge ja loogiline. Kas sa oskad ikkagi öelda, miks me teeme pidevalt oma elu keerulisemaks? Langetame ju iga päev otsuseid, mille puhul teame, et need pole ehk kõige õigemad.
Mulle meenub oma kogemusest, et teenisin aastal 2005 noore tudengina 5000 krooni kuus. Elasin kodus ja kulusid polnud. Raha seisis kontol, mina tundsin end rahabossina.
Sellele järgnes aga halbade otsuste periood, kus raha üldse ei seisnud käes. Leina vastu võitluseks kasutasin peamiselt alkoholi. Hardo Pajula ütles hästi, et Eesti inimeste kõige lihtsamini kättesaadav vaimne libesti on alkohol. Raha läks pidudele ja kärakale.
Minu kogemus näitab, et halvad otsused on seotud meie hirmude ja vaimsusega. Mul läks 13 aastat aega, et leinaga kuskile jõuda. Selle tõttu andsid alla nii vaimne kui ka füüsiline tervis. Ja kui tervis ei luba enam mõtteid uputada, siis pead hakkama ennast kuulama – see on tõeliselt raske.
Lõpuks jõuabki kõik selleni, et kui sind ennast olemas pole, siis pole ju tulevikku, millesse investeerida. Ärme karda tunnistada, et mingid asjad on normaalsed. Nagu nüüd hakkame tasapisi Eestiski aru saama, et läbipõlemine on nii vaimse kui ka füüsilise tervise mure. Muidu jäävadki meie mehed mõtlema, et pigem suren tööl ära, kui kurdan ülemusele muret. Aga ikka on nii, et noored mehed lähevad hauda ja siis teised küsivad, et mis juhtus?
Sul oli pikalt must ja keeruline periood, mis viis elu ning surma äärele. Kui nüüd kohtusid 20 aastat vanema endaga, kas olid üllatunud, et sa endiselt elad?
Natukene ikka. Esimesed kaks minutit ma muidugi mõtlesin, et räägin Sven Varkeliga (ansambel Heraldi laulja – toim). See oli veider. Ja mulle meeldisid riided, mida kandsin! Kui rahaga õigesti ümber käia, siis kannan hea meelega neid riideid.
Aga jah, avatar oli elus! Huvitaval kombel soovitas ta mul surma üle rohkem nalja teha. Kogu see kohtumine oli üldse väga silmiavav kogemus.
Mu lein ja allakäik algas, kui kaotasin oma isa. Mu elus oli üldse absurdselt palju surma. Surma üle nalja viskamisel on mingisugune piir, millest ei tahaks üle minna. Küll aga tuleb neil teemadel rääkida. Ma tean omast kogemusest väga hästi, kui keeruline on abi küsida. Tahan küsida, aga lihtsalt ei oska. Või siis ei saa, sest meil pole piisavalt psühholooge ega arste.
Avatariga kohtumine andis julgust mingitest asjadest veel rohkem rääkida. See andis julgust mõelda sellele, kuidas olla 20 aasta pärast see muhe teksade ja traksidega tüüp.
Ehk siis kampaanias loodi mingi tegelane, kelle moodi sa päriselt tahaksidki olla?
Jah, ma võiksin 20 aasta pärast olla täpselt see tüüp. Muhe, teeb pulli, tervis on loodetavasti parem. Tahaks loota, et see tulevikutüüp neelab palju vähem tablette.
Minu ootused sellele avatarile olid ikkagi väiksemad. Kõige rohkem ehmatas, kui õiged maneerid tal olid. Nagu oleks keegi mind salaja filminud ja jälginud, kuidas käitun ning suhtlen. Lõpptulemus pakkus ikka kustumatu emotsiooni. Nutma päris ei hakanud, aga väga härdaks tegi küll, sest avatari hääletämber meenutas mulle mu isa, kelle surmaga on seotud ka minu lein ja allakäik.
