Eksperdid jagavad näpunäiteid ettevõtetele, kes soovivad arendada isiklikku tehisaru ja kasutada seda äritegevuseks

Tehisaru on kasutusel juba väga paljudes eluvaldkondades, mistõttu annavad Ellex Raidla advokaadibüroo eksperdid ettevõtetele näpunäiteid.

Alles möödunud kuul leidis laialdast meediakajastust see, et Meta ei tee tulevikus osasid tehisintellekti mudeleid Euroopa Liidus kättesaadavaks. Tasapisi on tekkinud sarnane tendents ka teiste USA tehnoloogiahiidude seas, näiteks Apple teavitas alles mõnda aega tagasi, et teatud tehisintellekti lahendusi enam siinsetele klientidele ei pakuta. Samuti räägivad varasemad uuringud sellest, kuidas kratimäärus avaldab tõenäoliselt negatiivset mõju investeeringutele. Kuidas aga tehisintellekti määrus päriselt innovatsiooniga suhestub? Kas tegemist on innovatsiooni soodustava või pärssiva regulatsiooniga? 

Tehisintellekti määruse mõju innovatsioonile

Ilmselt on paljudele nüüdseks pikema juurdluseta mõistetav see, et tehisintellekti süsteemid on tulnud, et jääda. Juba praegu on tehisaru kasutusel väga paljudes eluvaldkondades. Mitmed erisugused tehisintellekti süsteemid muudavad kiiremaks nii suurettevõtete tootmisprotsesse kui ka lihtsalt inimeste argielu. Kogu tehisintellekti süsteemide ümber toimuv on kaasa toonud arutelusid, kas ja kuidas Euroopa Liidu siseselt peaks üleüldse tehisintellektiga seonduvat reguleerima.

Osade iduettevõtjate ning ka suuremate äriühingute jaoks on tehisintellekti määrus ja sellega tehisintellekti arendajatele ning kasutajatele pandavad kohustused suureks takistuskiviks innovatsiooni arengus. Seda eelkõige põhjusel, et praktikas on ebaselge, kas ja kuidas just teatuid tehisintellekti treenimisega seotud kohustusi mudelite arendajad saavad üleüldse täita. Teisalt võib öelda, et tehisintellekti määrus loob võimalusi mudelite turvaliseks arendamiseks ja muudab seeläbi uudse tehnoloogia kasutusele võtmise võimalikuks. Määruse eesmärk on siiski võimaldada innovatsiooni edendamist viisil, mis tagaks samal ajal ka inimeste põhiõiguste kaitse. Selleks on loodud määruses ka mitmeid abimeetmeid, näiteks sisalduvad määruses sellised pädevatele järelevalveasutustele ning liikmesriikidele lasuvad kohustused nagu regulatiivsete liivakastide loomine ning koolituste korraldamine, mis peaksid just väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate elu lihtsamaks tegema.

Regulatiivsed liivakastid 

Tehisintellekti määruses on välja toodud mitmed innovatsiooni soodustavad lahendused selleks, et ühelt poolt tagada piisav konkurentsivõime oma ala tegijate seas, kuid teiselt poolt ka tagada see, et järgitaks määrusest tulenevaid nõudeid. Selleks näebki määrus ette mitmeid meetmeid, eelkõige regulatiivseid liivakaste, mille riigisisene loomine on liikmesriikide kanda. Regulatiivse liivakasti näol on lihtsustatult öeldes tegemist abimeetmega, mis võimaldab ettevõtetel katsetada uusi ja uuenduslikke lahendusi regulaatorite järelevalve all. Eestis hetkel olemasolevatest regulatiivsetest liivakastidest võib näitena tuua finantsinspektsiooni innovatsioonikeskuse testkeskkonna.

Üsna sageli võidakse arvata, et regulatiivsete liivakastide näol on tegemist justkui mõne müütilise rahvuseeposest pärineva võlujõu esemega, mis lahendab enamikud mured seoses innovatiivsete tehnoloogiate arendamisega ning värskete regulatsioonidega. Ühest küljest lihtsustavadki regulatiivsed liivakastid uute süsteemide arendamist, pakkudes uute lahenduste loomiseks mitmeid võimalusi. Lahenduste testimisel on regulatiivses liivakastis osaledes võimalik hoiduda mõneti jäikadest õigusaktidest tulenevatest nõuetest. Ühtlasi on nende eesmärgiks luua olukord, mis soosiks konkurentsivõimet, kuid samas looks silla erasektori ning avaliku sektori vahele.

Sellistele n-ö regulatoorsetele abimeetmetele hakkab olema lihtsustatud korras ligipääs väiksematele ettevõtetele, näiteks iduettevõtetele. Siiski peab regulatiivse liivakastiga liitujal olema olemas esmalt dokument, milles kirjeldatakse uudsete tehisintellekti lahenduste testimisega seonduvat (testimise eesmärke, meetodeid, järelevalvet, läbiviimist jms). 

Kuigi iga liikmesriigi pädev asutus peab järgima, et regulatiivsetes liivakastides osalevad ettevõtted järgiksid ette nähtud juhiseid, siis vastutus tekitatud kahju eest lasub osalejate õlgadele. Regulatiivsetes liivakastides osalejad pääsevad aga sõltumata kahju tekkimisest haldustrahvidest tingimusel, et nad järgivad heas usus liivakasti plaani ning juhiseid. 

Mis rolli kannab Eesti? 

Regulatiivseid liivakaste oli erinevate innovatsiooni asutuste andmetel möödunud aasta seisuga kogu EMP peale kokku alla 20, millest üks oli ka eelnevalt nimetatud finantsinspektsiooni pakutav testkeskkond. Tegemist ei ole seega niivõrd levinud meetmega, mis oleks kasutuses EMP-s. Eestil on aga võimalus astuda tehisintellekti määruse tulemusel sammuke edasi regulatiivsete liivakastide maailmas. Nimelt peab iga liikmesriik looma hiljemalt 2026. aasta augustikuuks vähemalt ühe regulatiivse liivakasti selleks, et ettevõtjad saaksid soovi ning eelpool kirjeldatud eelduste täitumise korral sellest osa võtta. Seejuures on näiteks Rootsi andmekaitseasutus ühe regulatiivse liivakasti pilootprojekti koos teiste riigiasutustega juba käima pannud.

Tehisintellekti määrus loob võimalusi ka liikmesriikide vaheliseks koostööks, kuivõrd regulatiivseid liivakaste saavad liikmesriigid luua nii üksi kui ka koostöös teiste liikmesriikidega. Eeltoodu võimaldab just Eestile sarnastel väikeriikidel luua üpriski kulukaid regulatiivseid liivakaste selliselt, et kogu koorem ei oleks ühe riigi kanda. Seega lisaks tehisintellekti määrusega tagatavale turvalisusele ja isikute subjektiivsete õiguste kaitsele, tekib peagi tehisintellekti määrusest tulenevalt ka Eestil võimalus saada osa mujal maailmas rohkem levinud regulatiivse liivakasti rakendamisest.