Riigikassa juht selgitab: miks pole riigivõlakirjal „kaitse“ silti küljes?

Rahandusministeeriumi riigikassa osakonna juhataja Janno Luurmees oponeerib arvamusloos eelmise kolmapäevasele EPLi juhtkirjale, et praeguste riigivõlakirjade kaudu saavadki inimesed tegelikult riigikaitsesse panustada.

Jaeinvestorile suunatud riigivõlakirjad on Eestis pikalt oodatud ja nüüd on nad kohal. Ettearvamatult käituva naabri tõttu on ootus olnud paljude inimeste jaoks seotud kaitsevõimekuse ja kaitseinvesteeringutega. Kuhu võlakirjadega kaasatud raha ikkagi läheb?

Eesti riigi selle aasta investeeringutest on läinud ja läheb üle poole riigikaitsesse. Otseselt kulutab riik riigikaitsele üle kolme protsendi SKT-st, mis rahaliselt on peaaegu 1,5 miljardit eurot aastas. Lisaks on suur hulk investeeringuid seotud julgeolekuga kaude, näiteks energeetika täielik sõltumatus idanaabrist on prioriteetsem kui kunagi varem. Meie riigikaitse vajadused ei oleks täna nii suured ja nii akuutsed, kui ei käiks sõda Ukrainas, seega on ka riigi rahanduse seis paratamatult mõjutatud idanaabri agressiivsusest.

Miks sellisel juhul me ei nimeta neid kaitsevõlakirjadeks? Meil on kõik võimalused võlakirjaemissiooniga saadud raha kasutada kaitseotstarbeks seda vastavalt sildistamata. Eraldi kaitsevõlakirju pole ükski Euroopa riik siiani rahutingimustes teinud. Tahame ju üldiselt näidata Eestit välisinvestoritele kui atraktiivset investeerimissihtkohta. Paljud ettevõtjad on rääkinud, et välisinvesteeringute kaasamine on peale sõja algust muutunud keerulisemaks. Selline sildistatud riiklik võlakiri võib välisinvestorite silmis mõjuda riigi kuvandile negatiivselt.

Seevastu võetakse soojalt vastu nii riikide kui ettevõtete poolt välja antud keskkonna- ja kestlikkuse (ESG) projektidega seotud võlakirju. Riikide poolt emiteeritavatest võlakirjadest on lõviosa siiski ilma igasuguste siltideta.

Kui üldse, siis võiksid kaitsevõlakirjad olla üle-euroopalised, nagu on juba ka mitmetes ringkondades, ka Eesti eestvedamisel, arutatud.

Lisaks on sellega veel üks probleem. Juba ajast aega leidub väga palju institutsionaalseid investoreid, nii investeerimis- kui pensionifonde, mille tegevusse on sisse kirjutatud, et nad ei investeeri põhimõtteliselt millessegi, millel on seos sõja, relvade või muu militaarsega. Pole mõistlik juba eos välistada hulka investoreid. Isegi kui juhtuks nii, et patriootlikud Eesti jaeinvestorid ostaks kõik kaitsevõlakirjad ära, siis väheneks nende vastu huvi järelturul, mis omakorda vähendaks võlakirjade likviidsust, mis pole inimeste huvides. Ka oleks väiksem investorite baas tähendanud, et riik oleks pidanud lubama kõrgemat intressi ja kogu emissioon oleks toonud riigile suuremaid kulusid, mida me praegu endale lubada ei saa.

Enamasti jäetaksegi riigi emiteeritud võlakirjade puhul välja ütlemata, mis on nende otstarve. See on tavapraktika. Riigi kulude jaotus on poliitiline valik, mis pannakse paika riigieelarvega ja ühe või teise kulu seostamine rahastamise allikaga ei ole mõistlik. Meie siiski nendime võlakirjadega seoses, et kuna kaitsekulud on kasvanud kahelt protsendilt kolmele protsendile ja võrreldes varasemaga kulutame riigina 400 miljonit eurot aastas julgeolekule ja riigikaitsele rohkem, siis see on täna üks olulisemaid põhjuseid, miks riik võlakirju peab emiteerima.