Elavat diskussiooni on tekitanud Konjunktuuriinstituudi juhataja väited, et Eesti on teel Euroopa kallimate riikide suunas. Vaadates täna avaldatud augustikuu tarbijahinnaindeksi muutust, tuleb tõdeda, et hinnaralli jätkub. Aasta lõikes on hinnad tõusnud 3,2%. Kaubad kallinesid 1,4% , teenused koguni 6,3%. See, et teenuste hinnakasv on kiirem kui kaupade hinnatõus, on ka arusaadav, sest palgakasv on jätkuvalt kõrge ning teenuste sektoris moodustavad palgad väga suure osa ettevõtte kuludest.

Äsja käis Eestis Euroopa keskpanga kõrge ametnik rääkimas Euroopa Liidu inflatsioonist ja eks tema üks ülesanne oli ka süstida optimismi, et hinnatõus Euroopas taltub vähemasti järgmise aasta lõpuks. Üks tema poolt välja toodud tingimus hinnatõusu taltumiseks oli lootus, et ettevõtjad võtavad kasvanud sisendhindade tingimustes vähem kasumeid välja. Lihtsamalt öeldes tähendab see, et täiendavaid palgakulusid ei veeretata tarbija kanda läbi lõpphindade tõstmise. Vaadates Eesti olukorda, siis see nii küll ei paista minevat. Kasvad palgad, kasvavad hinnad. Hinnatõus omakorda paneb töötajad kõrgemat palka küsima. Olemegi sattunud hinnad-palgad spiraali.

Kui vaadata konkreetsemaid kaubagruppe, siis umbes 7% on kasvanud nii hariduse kui tervishoiu teenuste hinnad, mis tähendab, et tasuta asjad ei olegi alati tasuta. Ehk kui te tahate vältida pikki järjekordi ja erameditsiini poole pöörduda, siis tuleb varasemast ka rohkem oma rahakotti kergitada. Omaette teema on sideteenuste kallinemine, aastaga tervelt 10%. Sellesse teemasse on mul personaalne suhe, sest elades Otepää kuplite vahel, pean tunnistama, et aastaga on sideteenuse kvaliteet kordades kehvemaks läinud. Kohale kutsutud tehnik soovitas operaatorit vahetada. Ma arvan, et siin oleks vaja Konkurentsiameti jõulisemat sekkumist.