Olen pikalt töötanud erinevates ettevõtetes, kus on Baltikumi-ülene juhtstruktuur, juhin praegugi Leedu pagaritööstuse Eesti üksust, ja kui aastaid sain Leedu kolleegidelt kiitvaid müksamisi, et Eesti on Leedust sedavõrd ees nii paljudes aspektides ja sealjuures mitmetes majandusnäitajates, siis viimased poolteist aastat küsitakse otse: „Mis on Eestiga lahti? Teil oli varem kõik sedavõrd hästi.“
Põhjuseid on mitmeid. Esmalt energiakriis ja miks see mõjutas meid tõenäoliselt tugevamalt kui Leedut. Olid ju Nord Pool spot hinnad meil ja Leedus samad või Leedus isegi natuke kallimad. Kuid erisus tuleneb elektrienergia lepingutest. Nimelt Eestis oli nii eraisikutel kui ka ettevõtetel suurem osa börsihinnaga pakette, samas kui Leedus olid valdavad fikseeritud hinnaga lepingud. Esmalt mõjutas see majapidamiste energiakulu, kuid tagas ka tootjatele ettearvatavama sisendhinna, mis ühel päeval polnud 20 eurot MWh ja järgmisel 400 eurot MWh. Ehk siis pikema aja vaates konservatiivselt tegutsedes kallima energiahinnaga hoiti ära kõrged tipuhinnad. Lisaks on mitmetel Leedu energiamahukatel ettevõtetel sõlmitud eraldi otselepingud tootjaga.
Teiseks, Covidi kriis ja tollased otsused. Kui ühiskondi pandi järjest lukku, siis ei jäänud Leedu tootjad ootele, vaid jätkasid tootearenduse ja innovatsiooniga. Pagaritööstuse Mantinga välispartneridki manisid, et valik jätkata uute toodete arendamist, andis võrreldes Eestiga pea kaheaastase eelise.
Kolmandaks, pea pilvedes, kuid jalad maas olek. Oleme uhked selle üle, et Eestis on elaniku kohta suurim kontsentratsioon ükssarvikuid - meilt on tulnud Skype, Wise, Bolt. Kuid niipea, kui meie riiki soovitakse ehitada mõni tööstus, ollakse sellele vastu. Ka Leedus on idufirmasid, mis on kerkinud ükssarviku staatusesse, kuid lisaks neile, soodustab riiklik majanduspoliitika ja inimeste suhtumine ka „traditsiooniliste“ tootmiste loomist. Kaitsetööstus pole küll just traditsiooniline, ent hiljuti otsustas Saksamaa kaitsetööstuse hiid Rheinmetall investeerida justnimelt Leetu ja ehitada sinna tehas. Pole kuulda olnud, et lähiasulate elanikud oleksid selle vastu pikettinud.
Neljandaks, suund välisturgudele. Ehkki siseturg on Leedus suurem kui meil, siis suures plaanis on ka Leedu väike ning tootja peab eduks ja kasvuks toimetama eksportturgudel. Näiteks koduturul teenib pagaritööstus Mantinga „vaid“ 39% oma käibest, ülejäänud käive pärineb muudest riikidest. Lisaks on ekspordiportfell jagatud erinevate riikide vahel, mis tagab suurema sõltumatuse ühe või teise turu edust või ebaedust.
Viiendaks, julgus investeerida efektiivsuse tõstmisesse ja lainemisesse. Kohalikud ettevõtted investeerivad oma tootmistesse, et muuta nad automaatsemaks ja vähendada inimfaktorist tulenevaid väljakutseid, sest ka Leedu seisab nagu Eestigi tööjõupuuduse väljakutse ees.
Maksuotsus mida Eesti ei teinud, võimaldas Leedul jätta tõstmata käibemaksu ja tulumaksu. Nimelt maks pankade erakorralistele kasumitele tõstis riigi tulubaasi ja aitas vähendada tavainimese õiglustunde riivet. Ning ei juhtunudki seda, et pangad olnuks vähem kapitaliseeritud, väljastatavate laenude maht oleks vähenenud või suurenenud oleks panga laenumarginaalid. Ehk periood, mil Leedu majandus polnud veel tõusuteel ja langes nagu Eestis, kaeti osa eelarvekulutustest pankade erakorraliste kasumite maksustamisega, loobudes seega tarbimise taastumist piiravast käibemaksu tõusust või tarbija rahakoti sisu vähendamisest tulumaksumäära tõstmisega.
Eks ole Leedu otsustest ka meil õppida. Ennekõike julgust teha ettevaatavaid otsuseid, aga ka suhtuda nii mõnessegi asja teisiti.
