Karm statistika? Rohkem kui üks töökoht on kõige sagedamini just arstidel

Rohkem kui üks töökoht on kõige sagedamini meditsiinivaldkonna töötajatel: kiirabitehnikutel ja arstidel ning ka näiteks psühholoogidel, logopeedidel ja füsioterapeutidel. Eriarstide ja kiirabitehnikute seas töötab mitmel kohal ligi 60% inimestest.

Statistikaameti andmeteaduri Kadri Rootalu sõnul on töötamise registri (TÖR) andmetel augusti lõpu seisuga vähemalt üks registreeritud töösuhe peaaegu 640 000 inimesel. Üks töökoht oli registreeritud 88% inimestest ja kaks töökohta ligikaudu 10% inimestest. Kolm või enam töösuhet oli 2,4% töötajatest.

Ehkki viimaste kuude jooksul on ajakirjanduses mitmel korral kirjutatud, et inimesed otsivad maksutõusude kartuses lisatööd, siis Rootalu sõnul andmed seda ei kinnita. „Ühe kuu jooksul mitmel kohal töötavate inimeste osakaal pole viimase viie aasta jooksul märkimisväärselt muutunud, püsides 12% ümber,“ selgitas ta.

Rootalu sõnul on statistikas arvesse võetud erinevaid lisatöö tegemise vorme. Esimesena saab välja tuua inimesed, kes teevad niinimetatud tööampse. Teise suurema grupina saab esile tuua need inimesed, kellel ühte peamist töökohta justkui polegi ja kes töötavadki mitme eri tööandja heaks. „Selliselt töötavad sageli näiteks raamatupidajad, korteriühistute remondimehed, ringijuhid ja koolitajad,“ selgitas ta. „Ja siis on inimesed, kes omavad küll ühte peamist töökohta, kuid sellele lisaks on neil ka kõrvaltööd,“ märkis Rootalu.

Samuti võib motivatsioon lisatööde tegemiseks olla erinev: näiteks enda erialane teostamine, ekspertiisi pakkumine enda organisatsioonist väljapoole või ka madal palk või töökoormus põhitöökohal.

Kõige rohkem töötavad mitmel kohal keskealised

Aga kes need inimesed on, kes lisatööd teevad? Andmetest selgub, et augusti lõpu seisuga oli mitme töökohaga inimesi naiste seas rohkem kui meeste seas. Kui kahe töökohaga naisi oli 10,5% ja kolme või enamaga 2,7%, siis kahe töökohaga mehi oli 8,6% ning kolme või rohkemaga 2,1%.

Kõige rohkem töötasid mitmel kohal keskealised, vanusegrupis 40–49 aastat. Neist 13% oli mitu töökohta. Kui vaadata töökohtade asukohti, paistab silma, et Hiiu maakohas oli mitu töökohta 14,3% töötajatest. Samuti tõuseb esile Tartu maakond, kus töötas mitmel kohal 13,6% töötajatest.

Kõige sagedamini piirdutakse aga ühe töökohaga Valgamaal ja Ida- ning Lääne-Virumaal. „Siin tuleb aga arvesse võtta, et mitte kõigi töösuhete puhul ei ole töökoha asukoha registrisse märkimine vajalik,“ selgitas Rootalu. Nii on tema sõnul töökoha asukoht enamasti teadmata näiteks töövõtu- ja käsunduslepingute puhul. Samuti tuleb arvesse võtta, et töötajad võivad tööd teha erinevates maakondades: üks töökoht asub ühes ja teine teises maakonnas.

Kõige suurem on mitme töökohaga inimeste osakaal tervishoius

Vaadates, millistes ametites või millistel tegevusaladel rohkem lisatööd tehakse, tuleb määratleda igale inimesele tema peamine töökoht. Rootalu sõnul võttis ta põhilise töökoha määramisel arvesse, et sellel oleks suurem töökoormus, see oleks pigem töölepinguga töö ning ka kauem kestnud töösuhe. Nii määras ta igale TÖRis registreeritud inimesele peamise töökoha ja kõrvaltöökoha. Kui tegemist on tööampsudega, tuleb tema sõnul arvestada, et sellisel juhul on ka peamine töökoht väga lühiajaline. „Nähtub, et kõige sagedamini teevad lisatöid need, kelle põhitöö on osakoormusega (18%), põhitöökohal täistööajaga töötajatest tegi lisatööd 11% inimestest,“ märkis Rootalu.

Põhitöökoha tegevusala järgi näeme, et kõige suurem on mitme töökohaga inimeste osakaal tervishoiu ja sotsiaalhoolekande alal (22%). Järgnevad haridus, kinnisvaraalane tegevus ning kunst, meelelahutus ja vaba aeg. „Vähemalt viiendikul nende tegevusalade inimestel on mitu töökohta,“ tõstis Rootalu esile. Kõige vähem levinud on mitmel töökohal töötamine tööstuses.