Staarinvestor Kristi Saare Planet42-st: isegi kui seal täiesti pauk käib, siis ööuni on ikkagi korras

Kristi Saare jagas teisipäevases saates „Laser“ oma investeerimiskogemust Planet42-s ning tunnistas üles, palju tema kaotas.

Järgneb intervjuu saatest „Laser“.

Vaatame sinna Planet42-sse natukese sisse, miks sa tahtsid sinna kaasa minna?

Mina lihtsalt isiklikult tundsin asutajaid. Nad olid Eestis äri teinud, läksid optimistlikult maailma vallutama. Ühelt poolt tahad sõpru toetada, teiselt poolt tundus täiesti adekvaatne äriidee, kuhu minna. Olin ikkagi algusest peale väga teadlik, et tegemist ongi väga riskantse investeeringuga. See tähendab, et selle investeeringu osakaal minu portfellis oli ka piisavalt väike, et isegi kui seal täiesti pauk käib ja null tuleb tagasi, siis ööuni on ikkagi korras.

Saad sa öelda summasid?

Alla 100 000 euro.

Ja see on sinu jaoks väike summa?

Portfelli vaates jah. Sa teed riskijuhtimist, vaatad protsente. See on selline raha, mille portfell suudab mulle ise aastaga tagasi teha.

Mis ta siis protsendina moodustas sinu portfellist?

Alla 10%.

Sa ütled, et see tundus sulle algusest peale hea mõte või huvitav mäng? Tagantjärgi kõik ilguvad, kuidas üldse keegi sai panna raha sinna, kus pank ei anna laenu auto ostmiseks, et siis meie anname?

Kui kõik oleks kõik ette nii targad investorid kui internetikommentaatorid tagantjärgi, oleks väga lihtne investeerida. Ühes intervjuus mult küsiti ka, kas siis kõik investorid on optimistid ja investeerivad sellepärast, et lootust on.

Kogu investeerimise kontseptsioon toimibki sellel põhimõttel, et sa usud, et ettevõtted toimivad, neil läheb hästi ja nad kasvatavad sinu raha. See, et osad seda ei tee, on paratamatus. Aga ajalugu näitab, et mingi hulk teeb ja toovad selle tootluse ära.

Sulle lubati Planet42-s 20%?

Planeti investeeringu puhul me räägime kahest erinevast asjast. Me räägime sellest, et meil on investorid, kellel on osalus ettevõttes ja ma räägin investoritest, kes on andnud laenu. Laenutehingud, mida seal alguse poole tehti, olid 20%-lise aastaintressiga. Hiljem oli nad juba madalama aasta intressiga.

Kumma hulka sina kuulud?

Mul on nii osalus kui ka laenud.

Kahe jalaga sees?

Seda huvitavam on vaadata, kes lõpuks rohkem kaotab.

Võid sa öelda, kui suure osalusega sa firmas sees oled?

Mingi 0,0000 protsendiga. Nagu väikeinvestor ikka. Nii väike osalus, et sõnaõigust väga ei ole.

Milliseid vigu sa ärimudelis näed?

Eks ärimudeli suurim viga start-up-maailmas on liigne optimism.

Omanik ütles intervjuus ERRile, et saatuslikuks sai see, et need autod olid ilged loksud ja kippusid katki minema ja siis pidi parandama neid ja siis läks palju raha.

Tuleb vaadata mastaapi. Kui sul on vaja parandada 50 autot või 500 autot, siis on palju lülisid, mis sinna tekivad. Ma arvan, et päris üllatus ilmselt asutajatel ei olnud, et autod ka katki lähevad, aga ilmselt see, kui kallis on parandamine ja kui kiiresti nad uuesti teele saavad nii, et autod hakkavad raha teenima. Start-up maailmas testides saad teada, kas sinu optimistlikud arvamused vastavad reaalsusele või mitte.

Teine huvitav punkt selles intervjuus oli see, et omanikud maksid endale kuupalka 25 000 eurot.

Jah? No vaata, see on see koht, et investorina ilmselgelt tundub veidi kõrge, ütleme niimoodi. See on see koht, kus nõukogu peaks vastust andma. Nõukogu otsustab juhtide palgad. Mis alustel nõukogu uskus ja usaldas, et töö on nii hästi tehtud, et see palganumber nii kõrge võiks olla.

Ise maksad endale sellist palka?

Ei, ei.

See tundub ikkagi nagu absurdselt suur summa.

Firma juhtimise tasandil on tegemist väga suure palgaga, eriti arvestades, et tegemist ei ole kasumisse jõudnud ettevõtmisega.

Kes need nimed on Eesti inimestest nõukogus, kelle käest ma pean palkade kohta küsima?

Tõenäoliselt Lauri Meidla on kõige otsesem kontakt.

Lauri Meidla ise on pannud oma varad müüki, nende hulgas on ka Hepsori aktsiad ja peen korter ning väärikas villa.

Ma võib-olla ei seostaks üle… Inimesed ikkagi müüvad igasuguseid varasid mingitel hetkedel sõltumata sellest, et mis nende investeeringud teevad.

Sa otseselt ei seosta seda?

Ma arvan, et sellele küsimusele võib Lauri ise vastata, kas see müük on seotud Planetiga või mitte.

Jaak Roosaarele heidetakse ette, et ta tegi väga suure hurraaga sündikaate ja võttis sealt ise vaheltkasu?

See on nüüd see küsimus, et iga investor, kes läbi sündikaatide investeeris – ega neil keegi selleks kätt ei väänanud. Kui sul on see pakkumine laual ja sa otsustad, et minu jaoks on see risk okei, siis nii on. Kõik head, kuid ka halvad otsused on ikkagi investori enda tehtud lõpuks.

See küsimus oli pigem selles, et kas ja kuidas Roosaare kommunikeeris, et ta ise kavatseb vahelt protsenti võtta.

Ma arvan, et see oleks väga hämming, kui keegi päriselt ütleks, et ta ei olnud sellega kursis. Pigem välistaks selle.

Mis protsent oleks okei võtta?

Nii palju, kui inimene on nõus maksma. Ühtset standardit ei ole.

Mingid keskmised ju on?

Need on väga erinevad. Kui me räägime mingitest fondidest, mis teenust pakuvad, nende vahendustasud on sageli mingi 1,5–2%.

Mis see tagantjärele tarkus selle Planetiga on?

Tead, tagantjärele tarkus, investeerides ongi kõik tagantjärgi tarkus alati. Tuleb meelde see, et kui öeldakse, ära paiguta raha, mida sa ei ole nõus kaotama, sest see kaotus võibki päriselt realiseeruda. Aga enne kui seda kogenud ei ole, siis tavaliselt tahakski olla optimistlik: suured numbrid, potentsiaalselt suur tootlus! Inimene on ikkagi inimene. Ahnus ikkagi mõjutab otsuseid.