Eesti logistikafirma: Ukraina sõja taustal töötab nähtamatu erasektori logistikamasin
Viimaste aastate jooksul järsult päevakorda tõusnud kaitseteemade puhul pälvivad peamiselt tähelepanu moon, masinad, ja tehnoloogia. Selle kõrval kiputakse aga sageli unustama, et tehnikast ja erilahendustest on üksi vähe kasu, kui need ei jõua õigetel hetkedel õigetesse kohtadesse.
Kui reaalsel sõjarindel on selle ülesande täitmisel põhiroll mängida lahinguvägedel endil, siis suuremas osas tugitegevuses aitab täna kaitsevõimet üleval hoida erasektori veetud logistikamasin, räägib arvamusloos Balti Logistika operatsioonide juht Greete Orgusaar.
Logistika on sõjavaldkonnaga seotud olnud nii pikalt, kui maailmas konfliktid toimunud on. Vastasest kindlamad tarneahelad ja suurem paindlikkus on midagi, mis määravad, kes tuleb välja võitjana. Tagala ja eesliini vahel kannab selle kõige töös hoidmise eest hoolt riigitasand, kuid nagu on näidanud Ukraina konflikt, siis ühtegi vastast ei alistata üksi. Selleks aga, et uudsed sõjamasinad, muu tugitehnika või isegi humanitaarabi õigesse kohta jõuaks, peab kuskil olema keegi, kes teab, kuidas need kaubad sinna tarnida.
Selle töö on täna suuresti enda kanda võtnud logistikaettevõtted, kes ei saa küll panustada kaevikutes võideldes, kuid suudavad tagada, et laod on täis ja õige tehnika on õiges kohas. Kui võiks tunduda, et see on midagi võrdlemisi lihtsat – lao rekka punni täis ja suuna rattad õiges suunas – siis reaalsus on midagi teistsugust.
Mehemõõtu virn pabereid
Militaarvaldkonna kauba transport on midagi, mis on reguleeritud pea viimse piirini. Selleks, et midagi sõjaks kasutatavat saaks üldse riigipiire ületada, kulub kuude viisi bürokraatiat, õigete paberite täitmist ja teadmust, mida üldse kuhu liigutada võib. Midagi, mis kipub tihti olema noorte kaitsetööstusettevõtete komistuskiviks: kliendid küll olemas, aga tarneprotsessini jõudes selgub, et niisamalihtsalt nutikat sõjamasinat sihtriiki viia ei tohigi.
Kui asi jõuab veel väga rahvusvahelise tasemeni, näiteks punkti, kus mõnest Euroopa riigist on vaja tarnida kaitsevaldkonna kaupa mitme maa ja mere taha, muutub pilt veelgi keerulisemaks. Pole haruldane, et seadusandlus või lepingud nõuavad logistikaettevõtetelt vaid kindlatest riikidest pärit kullerite kasutamist, kindlate piirkondade läbimise vältimist, või isegi turvaeskortide kaasamist.
Mõistetavad piirangud, aga midagi, millele tuleb mõelda. Ning mõelda mitte vaid korra, vaid tihti kümneid kordi, igat erinevat riiki läbides.
Ning see on vaid kogu protsessi üks pool. Võib küll teada, mil viisil ja mis tingimustel tohib näiteks drooni või kasti detonaatoreid teele panna, kuid hoopis teine asi on teada, kuidas ja kuhu need päriselt kohale toimetada. Sõjatsoonid on oma olemuselt volatiilsed ning see, et eile oli üks piiripunkt avatud või konkreetne lennujaam turvaline, ei tähenda, et see on nii ka täna.
Mingi piirini suudavad Eesti logistikaettevõtted need väljakutsed seljatada üksi. Vähemasti osas, mis puudutab juriidikat. Aja jooksul tekkinud teadmised kannavad selle eest lihtsalt hoolt. Aga ühtegi vastast ei seljatata üksi ja nii ka logistikas. Seetõttu on ka kriitiliselt oluline, et kogu tagataustal toimuva liikumise eest hoolt kandvad ettevõtted suudaks leida endale toeks õiged kohalikud partnerid, kes teavad täpselt, milline on olukord sihtpunktis. Ja kuidas erineb see sellest, milline oli pilt eile.
Näiteks Ukraina puhul on täna vältimatu, et Eestist sinnapoole militaarabi saates tuleb kaasata usaldusväärsed kohalikud kontaktid. Kui kuni Kiievini on suuremas osas võimalik kõike vajalikku tarnida ka iseseisvalt, siis sealt edasi muutub olukord keerukamaks. Ning kui last on veel eriti tundlik ja reeglistik nõuab näiteks relvastatud eskorti, võib üksi õigete – ja usaldusväärsete – kolmandate partnerite kaasamine muutuda pea võimatuks. Kui asi puudutab juba igapäevaselt muutuvaid sõjatsoone, näiteks Lähis-Ida, on olukord keerulisem veelgi.
Sõjalogistika ei käi vaid rindejoonte vahel
Niisamuti ei saa unustada, et miliaarvaldkonna kaubad ei liigu vaid aktiivsete sõjatsoonide vahel. Kui konfliktitsoonid on ja jäävad sellise kauba transportimisel oluliseks suunaks, siis on need veod vaid osa kogu militaarlogistika valdkonnast. Raske on uudseid lahendusi sõjatsooni transportida, kui neid tootvast firmast keegi midagi ei tea. Ja selleks, et neist keegi teaks, tuleb käia näiteks messidel. Ja selleks, et messidel oma toodangut näidata, tuleb see kuidagi sinna ka saada.
Aga nagu juba selgeks on saanud, siis militaarlahenduste transportimine pole kunagi lihtne: isegi selleks, et viia moodne droon Pärnust Londonisse, on kuskil sahtlis virn täpselt õigeid pabereid, mille kastid tuleb piinliku täpsusega täita ja allkirjastada. Midagi, mis võib võtta kuid. Pilt on täpselt samasugune ka olukorras, kui ostjaks on näiteks Eesti ettevõtted või riigitasand ise ning kaubad tuleb transportida siia.
On see õige või vale, peab jääma juba valitud esindajate otsustada, kuid üks on selge: kaitsevaldkond, keeruline juriidika ja logistika on omavahel igal tasandil läbi põimunud. Oskus ja suutlikkus selles maailmas navigeerida on midagi, mida peab selles valdkonnas edukas olemiseks omama. Kui logistikaga põruda, põrub kõik. Seda mõistavad nii tootjad, riigitasand kui eraettevõtted ise. On oluline, et see suhe kohalikul tasandil säiliks, areneks ja kasvaks.
