ARVAMUS | Investorite kaitse tagamiseks tuleks Eesti seadusandlusel pöörata pilk välismaa poole

Üüsna vähe räägitakse sellest, millised on investorite võimalused adekvaatset teavet saada ning kuidas on investeeringud kaitstud juhul, kui asjad hapuks lähevad. Siin on Eesti seadusandjatel rahvusvaheliselt investeerimiskeskkonnalt üht-teist õppida, kirjutab rahvusvahelise kindlustustehnoloogia ettevõtte Balcia juhatuse liige Jānis Lucaus.

Käesolev suvi on toonud avalikkuse tähelepanu alla kaks suuremat juhtumit, kus investorite kogukond on elanud üsna turvalises teadmises, et tehtud investeeringud on head ning teenivad korralikku kasumit, kuid see pole nii olnud. Nendeks näideteks on PlusPlus Capital ja Planet42 juhtumid. Kui teade Planet42 jõuetusest olemasolevaid kohustusi täita tabas paljusid kui välk selgest taevast, siis PlusPlusi kohal on kahtlusepilved olnud pikemat aega, ent tunne on sama – investor tajub alles nüüd, et tema õigused tekkinud sasipuntra lahti harutamise käigus võiks olla paremini kaitstud. Mida tuleks teha, et eeskätt just välismaine investor tunneks end kindlamalt ning oleks nõus Eestisse raha paigutama?

Esiteks tuleks üle vaadata regulatsioon, mis käsitleb avalikkuselt raha kaasamist. Praegu kehtivad rangemad reeglid ainult juhul, kui ettevõtted soovivad raha hankida avalike pakkumiste kaudu. Kui pakkumist avalikuks ei loeta, on regulatsioon peaaegu olematu. See tähendab, et ettevõte ei pea täitma avaliku pakkumise reegleid, kui ta kaasab vahendeid laenu kaudu või pakub väärtpabereid, sealhulgas võlakirju ametlikult vähem kui 150 jaeinvestorile.

See klausel on tekitanud Eesti ja välismaistele investoritele selget rahalist kahju, kuna PlusPlus ja Planet42 on muutunud maksejõuetuks. Investorkogukonna seisukohalt oleks oluline, et investorite huvid oleks paremini kaitstud ettevõtete võimaliku valeinformatsiooni ning pettuste eest raha kaasamise perioodil.

Arvatakse, et erainvesteeringute olemuse tõttu, nagu võimalus tingimuste osas otse emitendiga läbi rääkida, investorite piiratud investorite arv, laiaulatusliku reklaami puudumine või piiratud võimalused võlakirjade edasimüügiks, ei vaja erainvesteeringud ja erainvestorid erilist kaitset. Praktika aga näitab süsteemi täiustamise vajadust, näiteks juhtudel, kus võlakirjapakkumine võiks kvalifitseeruda eranditele, mis lubavad mitte täita avaliku pakkumise nõudeid.

Näiteks hakkas Leedu keskpank nõudma tõendeid, et erandite olemasolu kindlaks teha. Saksamaal on alla teatud künnise jääv pakkumine prospekti koostamise kohustusest vabastatud ainult juhul, kui investeerimisühing on kontrollinud, et väärtpaberid, mida mittekvalifitseeritud investor saab omandada, ei ületa konkreetseid summasid. Ka Euroopa tasandil on kaalumisel muudatused, mis võimaldavad mingil määral

monitoorida „mitteavalikke“ võlakirjapakkumisi. Euroopa Parlamendis tänavu 24. aprillil vastu võetud prospektimääruse muudatuste kohaselt tuleks avalikust pakkumisest vabastamise korral avaldada lühidokument ja esitada see vastavale regulaatorile.

Teiseks peaks olema saneerimismenetluse käigus võlausaldajate õigused paremini kaitstud. Eesti kohtud keskenduvad peamiselt saneerimiskava kinnitamisele ja järelevalvele, omamata õigust kehtestada saneerimiskavadele tingimusi, et pakkuda võlausaldajatele ennetavat kaitset.

Balcia on investorina aktiivselt jälginud PlusPlusi saneerimismenetluse käiku ning on seisukohal, et võlausaldajate õigusi on lihtne rikkuda. Puuduvad selged reeglid, mis tagaks võlausaldajate juurdepääsu teabele. Seaduses on puudu punkt, mis kohustaks saneerimisnõustajat avaldama võlausaldajatele infot hääletustulemuste kohta.

Samuti puudub selge reeglistik, kuidas ja millal võlausaldajaid saneerimisega seotud kohtumenetlusse kaasatakse, mistõttu on Balcia pidanud ise aktiivselt nõudma juurdepääsu kohtutoimikutele. Saneerimismenetluse käigus puudub sisuline järelevalve äriühingu tegevuse üle ehk kuidas ettevõte oma äritegevusest saadavat rahavoogu kasutab ja ettevõtet juhib. PlusPlusi saneerimine on kestnud kaheksa kuud, kuid siiani puudub täpne teave selle kohta, kuidas saneerimise käigus laekunud tulusid kasutatakse.

PlusPlus väidab, et saneerimisperioodil on ettevõte tegevus olnud kasumlik ja ettevõte on kogunud 2,1 miljonit eurot, mis võimaldab alustada väljamaksete tegemist 500 000 euro ulatuses. Saneerimiskava täitmiseks ei piisa üksnes sellest, et põhitegevus on kasumlik, vaid põhitegevus peab olema kasumlik sellisel määral, et tekkiva kasumi arvel on võimalik täita saneerimiskavast tulenevaid kõiki kohustusi võlausaldajate ees. Seda kindlust täna ühelgi võlausaldajal ei ole, sest lubatud poolest miljonist eurost ei piisa ning tänavu tuleks majandustegevusega koguda lisa 2,9 miljonit, et nõudeid rahuldada.

Sarnaselt kohtule on Eestis saneerimisnõustaja roll pigem järelevalveline ning tal puudub võimalus võlgnike tegevust vahetult juhtida ja võlausaldajate huve läbipaistva teabe edastamise kaudu kaitsta.

Lisaks on ebavõrdne võlausaldajate saneerimiskava põhine kohtlemine, sest see ei erista tagatud ja tagamata nõuetega võlausaldajaid ning tulemus sõltub hääletusest. Need võlausaldajad, kes hääletavad saneerimiskava poolt, saavad valida kolme variandi vahel, mis mahus ja aja jooksul nende nõue rahuldatakse. Neile, kes hääletavad saneerimiskava vastu, määratakse automaatselt variant, kus põhinõuet vähendatakse 35% võrra, hoolimata sellest, et võlausaldaja omab tagatud võlakirju.

Sellega rikutakse olulist võlausaldajate turvalisuse tagamise põhimõtet ning saneerimise poolt hääletanud võlausaldajaid koheldakse automaatselt paremini, kuna neil tekib valik – oodata pikemalt ja saada tagasi kogu põhinõue või oodata lühemalt ning saada tagasi vähendatud põhinõue, loomulikult juhul, kui saneerimisprotsessiga suudab ettevõte taas jalule saada. Sellise võimaluse pakkumine saneerimiskava poolt hääletamise eest peaks olema ebaseaduslik.

PlusPlusi puhul on tehtud investeeringute tagasi saamise osas selgus veel saamata. Ettevõte pole esitanud 2023. aasta majandusaasta aruannet ning samuti pole ta edastanud võlausaldajatele tagatisväärtuse aruannet. Seega saab investor vaid heas usus loota, et ühel päeval saab ta ettevõttesse investeeritud rahast midagi tagasi. Ent läbipaistvuse tagamiseks on aeg teha seadusesse vastavasisulised muudatused, mis annaksid investorile paremad võimalused riskide hindamiseks ja otsuste tegemiseks.