HEA TEADA | Kartellide ja turuliidrite aeg on otsa saamas. Tulekul on kahjunõuded
(13)
Kujuta ette olukorda, kus turgu valitsev ettevõtja seab mingile tootele tarbijate kahjuks ebaõiglaselt kõrged hinnad. Tarbijate vaatest omab vastaspool sellises olukorras turgu valitseva seisundi kõrval ka infomonopoli – rikkujal endal on täilik teave selle kohta, mida ta on teinud, milline näib välja ta raamatupidamine, tulud ja kulud. Tarbijad seevastu on selles Taaveti ja Koljati võitluses kindlasti nõrgema rollis.
Selliselt ei ole kahju hüvitise nõudja roll kohtus just kerge. Üldreeglina on just hageja see, kes peab enda nõudeid tõendama, omamata tegelikult kogu infot ja üritades avalikult kättesaadavast infost järeldusi teha. Tavapäraselt lisandub sellele laviin kostja erinevatest vastuväidetest – alates nõude aegumisest kuni etteheideteni kahju kannataja enda rolli kohta. Sageli aga ei teata, et konkurentsiõigusest tulenevate nõuete puhul (loe: kui rikkuja on kõnekeeli kuritarvituslik monopolist või kartellist), siis on hagejal oluliselt lihtsam kohtus enda nõue ka päriselt maksma panna.
Kahjunõuete tegelik maksmapanek
Nimelt on Euroopa Liidu seadusandja mõistnud, et konkurentsiõiguse rikkumiste korral ei piisa sellest, et konkurentsiamet näppu viibutab ning vajalik on ka nn konkurentsireeglite eraõiguslik jõustamine. See tähendab seda, et Euroopa Liit on andnud liikmesriikidele selge sõnumi ja juhised: tehke nii, et konkurentsiõiguse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamine oleks kohtus ka päriselt võimalik, mitte ei jääks üksnes teoreetiliseks soovunelmaks.
Eesti ongi konkurentsiseadusesse üle võtnud nn kahju hüvitamise direktiivi (2014/104/EL), mis loob (metafooridega jätkates) monopolidele ja kartellidele ette mitte ainult ühe vaid mitu Achilleuse kõõlust, mida kahju kannatanud tarbijad saavad ja peaksidki selliste nõuete esitamisel ära kasutama.
Pikem ajapuhver kohtusse pöördumiseks
Esiteks näeb direktiivi ülevõtmise tulemusena konkurentsiseadus ette kahju hüvitamise nõuete oluliselt pikema aegumise. Selliselt on keelatud teo toimepanemisest tekkinud nõude aegumistähtaeg nii lepinguliste kui lepinguväliste nõuete puhul viis aastat arvates ajast, kui õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte enne keelatud teo toimepanemise lõppemist. See tähendab lühidalt, et aegumistähtaeg ei hakka üldiselt kulgema enne, kui rikkumine on lõppenud. See on vajalik selleks, et kahjustatud isikul oleks päriselt võimalik kindlaks teha rikkumise olemasolu, ulatus ja kestus, samuti selgitada välja kahju suurus ja põhjuslik seos rikkumise ning tekitatud kahju vahel.
Kahju hüvitamise direktiivi ülevõtvad sätted jõustusid küll aastal 2017, kuid viieaastane aegumistähtaeg kohaldub ka siis, kui kahjunõude aluseks olev rikkumine ei olnud direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumise ajaks veel välja kujunenud. Näiteks olukorras, kus tegemist on jätkuva rikkumisega, mis oli sel ajaperioodil veel n-ö jõus, kohaldub kogu rikkumisele direktiivis ette nähtud viieaastane aegumistähtaeg.
Abi tõendamisel
Teiseks sätestavad reeglid ka leevenduse tõendamise osas. Kui konkurentsiamet on keelatud teo juba tuvastanud, siis ei pea kahju kannataja seda enam uuesti kohtus tõendama hakkama – konkurentsiameti otsus on selles osas siduv keelatud teo toimepanemisest tekkinud nõuet menetlevale kohtule.
Lisaks näevad reeglid ette mitmeid võimalusi turgu valitseval ettevõtjal olevat infopaketti kannatanu kasuks välja nõuda, et tal oleks võimalik enda tõendamiskoormist täita.
Vahest nüüd tulevad ka kahjuhüvitised päriselt
Konkurentsiõigusest tulenevate kahjunõuete esitamine on selliselt selgelt kasvav suundumus nii Eestis kui ka teistes liikmesriikides. Euroopa Liidu konkurentsireeglid loovad isikutele otsest mõju, mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma.
Jääb vaid oodata ja loota, et meie siseriiklik kohtupraktika jõuab Euroopa Liidu visioonidele ka praktikas järele ning ka tegelikult seda uhket eraõiguslikku konkurentsireeglite rakendamist Eestis praktiseeritakse.
