Eesti turismiäri koorekiht sai gurmaanide lemmikuks
Konkursi „Ettevõtluse auhind“ aasta turismiedendajate esikolmikust kaht puudutas Michelini tärnide maagia, mis tegi neist välismaiste toidugurmaanide lemmikud. Neile pakub konkurentsi Tartu au ja uhkus, mis on omalaadne mitte ainult Eestis.
Lahepere Villa lugu on inspireeriv, sest see näitab, et kui sul on suur soov ja kirg, siis hakkab juhtuma imelisi asju. Villa perenaine Helen Vihtol on olnud terve elu kas ettevõtja või turundaja, juhtinud Eesti peakokkade ühendust. Kogu aja oli tal unistus teha oma restoran.
„Vahel unistused ka täituvad. 2016. aastal otsustasime kaasaga osta mereäärse suvila koha, kuhu aeg-ajalt pakku pugeda,“ meenutab Vihtol. Harjumaalt Kloogarannast leidsid nad krundi, kus oli mets peal ja rand üle tee. Krunt tuli koos hoone projektiga ja maja tundus nagu paik, kuhu teha kodurestoran. „Turismiedendaja esikolmikus olemine on juba iseenesest meile ääretult suur tunnustus,“ on Vihtol selgelt kõrvust tõstetud.
Peaks kirjutama raamatu
Nende restorani algaegu varjutasid koroonaviiruse tõttu tulnud ja läinud ning siis uuesti naasnud keelud ja piirangud. Tööta jäänud peakokad käisid nende kodurestoranis külalisõhtusööke tegemas. Siis aga sai nende püsivaks peakokaks Silver Saa. Kulude optimeerimiseks kehtestas Lahepere Villa Eestis ühtede esimeste seas sajaprotsendilise ettemaksu.
„Sellest teekonnast peaks tegelikult raamatu kirjutama,“ naerab restoraniga neljanda suve selja taha jätnud Vihtol. „See on lugu sellest, et kui usud millessegi ja tead, kellele teed, siis võid seda teha ka n-ö pärapõrgus.“
Avanes Michelini uks
Kliendid hakkasid Lahepere Villas kohe käima ja eriti hästi töötas suust suhu reklaam, kuid tähtis oli kohe ka sotsiaalmeedia. Kuid siis tuli üks turunduskanal veel – Michelin. Lahepere Villa on olnud Michelini soovitusega toidukoht ning Eestis ainus teeninduse eriauhinna pälvinu.
„Eesti oli kunagi vodkaturistide sihtkoht, kus joodi palju, söödi pubirooga ja siis mindi minema. Me oleme riigina oma hinnaeelise kaotanud ja me ei ole enam odav. Michelin näitab, et oleme kõrgema tasemega riik ja tegijad,“ ütleb Vihtol. Eestisse on tulema hakanud gurmeeturistid ja keskmisest paremat teenust tarbivad inimesed. Seejuures ei pea nad tingimata rikkad olema. „Ka keskklassi inimesed oskavad kvaliteedil vahet teha,“ leiab ettevõtja.
Kuninganna ja naabrimees on võrdsed
Kolm aastat on Michelin neid soovitanud ja Vihtol ütleb, et suurt pinget see neile peale ei pane. Nende eesmärk on olnud esimesest päevast alates kõikidele ühesuguse kogemuse pakkumine. „Ei ole vahet, kas oled kuninganna, Michelini hindaja või naabrimees. Kodune atmosfäär ja toit on kõigile samal tasemel.“
Kuninganna jutt ei ole seejuures suurustamine, vaid neid ongi külastanud nii Rootsi kuninganna oma saatjaskonnaga kui ka Singapuri president oma kaaslastega.
Teistsugused peod
Lahepere Villa võtab maksimaalselt samaks õhtuks kuus broneeringut. Inimeste arv sõltub seltskonna suurusest. On ka privaatseid üritusi, ettevõtete seminare, pulmi ja sünnipäevi. Vihtol ütleb, et nad on lisaks restoranile ikkagi ka kodu. Nad ise elavad samas majas aasta ringi. Niisiis ei ole tegu klassikalise peopaigaga, kus võiks toimuda pidev tants ja trall, toetamas suur alkoholikogus. „Kui see on oluline, siis me ei peaks olema esimene valik. Meile on tähtsad hea toit ja koosolemise nautimine. Me peame oma klienti suunama ning ka meil endal on lihtsam, kui siia tulevad need, kes saavad aru, mida teeme.“ Alates sellest aastast saavad nad oma territooriumil pakkuda soovijatele ka majutust.
Helen Vihtolil ei ole süües isu kasvanud ehk ta ei näe, et nad hakkaksid suurenema või laienema, oma restoranide ketti looma. Siis ei teeks nad enam oma asja.
„Mulle tuleb ikka meelde, kuidas Singapuri president meil käis ja tema proua lahkudes kallistas mind. Usu tõttu ei kallista nad tavaliselt võõraid. On au olla restoranipidaja, kuhu tahetakse selliseid inimesi tuua. Nii kaua, kuni peale maksma ei pea, on meist rohkem kasu pisemana ja oma asja hästi tegevana,“ leiab Vihtol.
Gurmaanide üks lemmik
Eestis on kaks Michelini tärni(de)ga restorani. Parima turismiedendaja teise nominendi, OKO Restoranid OÜ alla kuuluv NOA Chef’s Hall on üks neist. Ettevõtte asutaja ja juht Tõnis Siigur tõdeb, et Michelini mõju on reeglina eriti suur esimestel aastatel, seejärel hakkab stabiilsem aeg. Kui kolm aastat tagasi neile tärn anti, olid just läbi saanud koroonapiirangud ning seegi suurendas kontrasti ajaga, mil Michelin veel Eesti poole ei vaadanud. „Praegu kompenseerib Michelin seda poolt, kelle maailmas aset leidva olukorra tõttu kaotanud oleme. Meil ei ole tohutu kasv, aga me ei ole ka kaotanud,“ räägib Siigur ja täpsustab, et tärniga restoran näitab neil jätkuvalt kasvutrendi.
Riik, kus Michelin tärne ja muid tunnustusi jagab, on Siiguri sõnul saanud endale märgi, et seda paika võib külastada ja et ka muus osas on riik igati heal tasemel – siin toimub rohkem ärikohtumisi, siia saabub enam toidugurmaane ja niisama turiste, kelle üheks naudinguks on ka toit.
Siigur ütleb, et igas valdkonnas on teatud protsessid, eesmärgid ja etapid. Enamik üritab oma asja hästi teha, aga ei saa paika kõiki vajalikke detaile. Ta võrdleb fine-dining-restorane tipptasemel kontserdi või teatrilavastusega, kus ei kohta vaid niisama muusikapalu ega etendusi. Seal on heli, valgus, lavakujundus, emotsioonid, temperatuurid, lõhnad. „Muusikapala võib nii muutuda müstiliseks elamuseks,“ toob tippkokk paralleeli gastronoomia maailmaga.
Tärni kaotamine on valus
Siigur arvab, et söömine ei ole vaid kõhu täitmine, vaid emotsiooni tekitamine. Sellistes restoranides saab iga pisiasi tähelepanu ja siis see üks tärn ka tuleb. „Me teame, et on veel teine ja kolmaski tärn. Minna veel on.“
Kas Michelini tärn tekitab ka pingeid? Siigur ütleb, et ühtepidi sunnib see veelgi enam pingutama – see tuleb juba alateadlikult. Ta nendib, et tärnist ilma jäämisel võib olla väga suur mõju ja ükski restoranipidaja ei taha, et see juhtuks. „Ma ei ütleks, et kaoksin metsa ära selle pärast või teeksin suuremaid lollusi, mida maailmas on ka tehtud. Mõni restoran võib aga isegi uksed sulgeda seetõttu. Taset tuleb hoida ja seda me suudame,“ sõnab ta.
Võtmekoht on inimesed
Ta toob välja, et kõige keerulisem pool tipptasemel restoraniäris on inimesed. Neil peab tööd tehes olema hea enesetunne. Kuid inimestel on omad isiklikud probleemid, tujud ja ootamatud olukorrad. Kui inimesed ei ole motiveeritud, siis sellega tegelemine on võtmetähtsusega. Kui üks lüli sellest lihvitud ketist peaks kaduma, on olukord keeruline. Jutt ei käi siin vaid kokkadest, vaid ka teenindavast personalist, keda Siigur sugugi teisejärguliseks ei pea.
Aastaid restoraniäris tegutsenud tippkokk on igati nõus, et Eesti gastronoomia valdkonnas on vaieldamatult väga head ajad. Meil on rahvaarvu kohta muljet avaldav arv tipprestorane.
„Toidu kvaliteet ja restoranide tase on väga tublisti muule maailmale järele jõudnud. Kui meie ühiskond ka laiemalt aru saaks, kui oluline on see nende eludes, oleks veel eriti hea. Heast restoranist saadavad emotsioonid leevendavad igapäevaelu muresid. Kodus termokarbist söödav toit ei tee eestlast rõõmsamaks,“ on OKO Restoranide omanik kindel.
Ta kutsubki üles inimesi tipprestoranides käima. Nii nagu teatris ja kontsertidel ei käida iga päev, ei pea ka restorane tihedalt külastama, aga aeg-ajalt ikka. Eriti sektori kõige kvaliteetsemat otsa. „Tihti ei ole see sugugi nii kallis nagu räägitakse. Soovitan koju süüa ostes arved kokku lüüa ning lisada sinna juurde ka ajakulu. Samal ajal võiks ju lähedastega koos aega veeta ja lasta end teenindada.“
Heade mõtete linna magnet
Ägedad näitused jõuavad kolmanda silmapaistva turismiedendaja, Tartus tegutseva AHHAA keskusesse pika protsessi tulemusel. Teaduskeskusi on paljudes riikides, enamasti üks suurema piirkonna kohta. Kui näitus mõnes neist kokku pannakse, viiakse see ka teistesse riikidesse.
AHHAA juht Pilvi Kolk toob välja, et kaks kolmandikku nende väljapanekust moodustab püsiekspositsioon ning igal aastal vahetub kaks korda üks kolmandik ülejäänud alast. Aastas ehitatakse üks näitus ise ja teine renditakse välisriigist. „Protsess võtab aega mitu aastat. Novembris avame uue näituse, mille ettevalmistamisele kulus kolm aastat. Praegu töötame juba ka 2026. aasta plaanidega.“
Teaduskeskuste lemmikteemad: saurused, kehad ja loomad
Hiljuti lõppenud dinosauruste näitus oli ajaloo üks vägevamaid ja on ka üks teaduskeskuste ajaloolisi menukeid. Sel on kindel andunud publik – lapsed. Seega ei saa sellist näitust riiki tuua tihedamini kui iga seitsme aasta järel, sest just siis on uus põlvkond huvilisi peale kasvanud. „Oleme dinosauruste näitust teinud kaks korda: esimene tuli Londonist ja teine nüüd Mehhikost. Meilt rändas näitus Prantsusmaale,“ kirjeldab Kolk.
Teine lemmikteema on külastajatele inimese keha ja kolmas loomad. Järgmisel aastal on aga teaduskeskusesse tulemas tehisaruteemaline näitus, mis valmib koostöös Prantsusmaa ja Saksamaa teaduskeskustega. Praegu on see avatud Bremenis, maikuus jõuab Tartusse.
