Maakler: tehingu võib nurjata ka paari tuhande eurone hinnavahe

Pindi Kinnisvara maakler Anton Novikov ütles, et ehkki turg on varasemast aktiivsem, kõnnitakse väga õhukesel jääl, sest isegi väike hinnavahe võib osutuda tehingu toimumisel või ära jäämisel kaalukeeleks.

„Eriti magalarajoonides on pakkumiste arv suur ja konkurents väga tihe. Ostjatel on aega küllaga ning hindu kaubeldakse usinalt alla. Kui soovitud hinnataset kätte ei saada, minnakse naabermajja ja alustatakse seal kauplemisega – keegi annab ikka hinnas järele,“ selgitas Novikov.

„Antud juhul ei räägi me kümnetest tuhandest eurodest, vaid mul endal on kamaluga näiteid, kus põikpäine varaomanik on kindla ostja minema saatnud, kuna ta lihtsalt ei usu, et näiteks 95 000 eurolt 93 000 euro peale hinna mitte alandamine võib päriselt tähendada ostja ära kadumist. Hiljem on aga seda ostjat väga raske uuesti samale objektile tagasi meelitada, sest ta on juba teise vara endale nn sihikule võtnud ja meeldivaks mõelnud,“ lisas Novikov.

Esimene ohumärk, mis hoiatab piirkonna ääremaastumisest

Pindi Kinnisvara müügipartner Peep Sooman nendib, et kuigi rahvastiku liikumine suurlinnadesse on ülemaailmne trend, ei jää siiski kõik piirkonnad tühjaks. Oma raha väiksemate asumite kinnisvarasse paigutamisel soovitab ta aga jälgida ühte konkreetset valdkonda, mis ennustab piirkonna elujõulisust väga selgelt ette.

„Maapiirkondadest ja väikelinnadest kolitakse ära erinevatel põhjustel, kuid päeva lõpuks taandub asi sellele, kas piirkonnas on tööd ning kui hästi on kättesaadavad avalikud teenused eesotsas laste haridusega. Ometigi on need kõik pelgalt tagajärjed,“ kinnitas ta.

„Esimene ohumärk seisneb hoopis selles, kui hästi on lahendatud transpordiühendus väikepiirkonna ja suuremate linnade vahel. Kui kohalik omavalitsus või riik hakkab ühistranspordigraafikuid hõrendama, tasub sellest piirkonnast rahapaigutus eemale suunata, kui tegemist pole just suvekodu ostmise või emotsionaalselt olulise investeeringuga,“ sõnas Sooman.

„Kui mõned monoasulad välja arvata, mis sõltusid ühest suurest, kuid tänaseks tegevuse lõpetanud tööandjast, siis enamike väikekohtade tühjaks valgumise taga on hoopis kohalik omavalitsus ja/või riigi tsentraalvalitsus,“ möönis Sooman.

„Palju saavad kohalikud kogukonnad ise ära teha, et piirkonna eluvaim säiliks, aga kui buss enam ei peatu, kaob peagi ka kõik muu ning õilmitsevast ja idüllilisest väikelinnast saab järgmine hüljatud ning lagunev, üha suureneva vaba elamufondiga ääremaa. Kui pole head ühendust, siis jäävad ka parimad kavatsused ja kohalikud ressursid ikkagi kasutamata, sest liikumisvabadus on igasuguse majandusliku ja sotsiaalse elujõulisuse alus,“ ütles ta.

„Sama efekt on ka vastupidine – kui näete, et mõne piirkonna transpordiühendus paraneb, teid ehitatakse laiemaks ja bussipeatusi tuleb juurde, siis järelikult liigub raha selle piirkonna suunas ning see hakkab oma väärtust kasvatama,“ lisas Sooman.