Ringmajandusettevõtted: omavalitsustele suuremate õiguste andmine ei lahenda jäätmeveo probleeme

Ärileht kirjutas konkurentsi kadumisest jäätmeveo turult – ettevõtted ei soovi enam hangetel osaleda. Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu tegevjuht Margit Rüütelmann kirjutab oma kommentaaris, et omavalitsustele suuremate õiguste andmine ei too konkurentsi juurde.

Jäätmereformiga plaanitakse kohaliku omavalitsuse jäätmehoolduse rahastamiseks anda KOV-ile õigus küsida jäätmevaldajatelt jäätmetasu. Teisisõnu: riigil on jäätmereformiga plaanis anda KOV-idele luba kehtestada jäätmemaks (pole teada, kui suur või mis alustel) ning anda ka riigieelarvelisi vahendeid, et kohalikud omavalitsused hakkaksid senisest enam tegelema jäätmekorraldusega – täpsemini jäätmekorralduse logistika, arveldamise ja klienditeenindusega.

Kas klienditeeninduse saab veost eraldada?

Mis muutuks kliendi jaoks? Reformi kokkukirjutajate idee on, et klient saab info lähemalt ja kiiremini, sest samad struktuurid, mis on täna olemas jäätmevedajatel (raamatupidamis- ja logistikaprogrammid, klienditeenindajad), loodaks ka omavalitsuste juurde – ja need on ju inimestele lähedal. Lootus on ka, et teenus muutub paremaks.

Omavalitsustele antakse raha, et luua midagi, mis on juba olemas ning sellest ei muutu midagi kiiremaks ega paremaks.

Küsimus on aga kuidas? Kui kohalikud omavalitsused ei plaani just hakata looma jäätmeveo- ja käitlusettevõtteid, on info allikas ikkagi veoteenuse osutaja – miks auto ei tulnud, millal tuleb, mis tingimustel. Ainult et suhtlusring muutub pikemaks: inimene helistab KOVi klienditeenindusse, sealt helistatakse lepingupartnerile, kus on päriselt info – ja siis ring tagurpidi tagasi. Tegemist saab olema topeltstruktuuriga. KOV-idele antakse raha, et luua midagi, mis on juba olemas ning sellest ei muutu midagi kiiremaks ega paremaks.

Ka vedajal peavad jääma inimesed, kes suhtlevad klientidega, sh KOVidega. Sellised keskused on olemas kõikidel jäätmevedajatel – neid ei pea leiutama ega uuesti looma. Neisse on investeeritud aastaid, et teha logistika, raamatupidamine ja klienditeenindus efektiivseks, toimivaks, tänapäevaseks. Ja nüüd peaks tulema omavalitsus, ja panema selle süsteemi püsti uuesti ja seda jäätmetekitaja rahaga.

Kohalikud omavalitsused vaevlevad tõesti rahapuuduses. Oleme nõus, et neile tuleks vahendeid juurde anda ka jäätmekäitluse paremaks toimimiseks ja ringmajanduse arendamiseks, samas kindlasti ei peaks seda raha kulutama topeltstruktuuride loomisele. KOVid vaevlevad lihtsamate probleemidegagi – alles suvel saime lugeda, kuidas Viljandi linnas on suur prügiskandaal, sest linn (koos ühistuga) ei suuda leida 5000 eurot, et üks parkla asfalteerida.

Missugused õigused on omavalitsusel?

Ka kehtiva jäätmeseaduse raamas on omavalitsustel olnud võimalus teha kõike seni nii palju kui tahavad: hangetega on saanud korraldada oma piirkonna jäätmekorraldust suhteliselt vabalt. Samas oleme olukorras, kus turul puudub konkurents, ettevõtted ei taha tegeleda korraldatud olmejäätmete veoga ja hangetele ei esitata pakkumisi.

2005. aastal oli Eesti turul u 15-18 jäätmeveoettevõtet. Korraldatud olmejäätmete veo tulemusel (hinna allasurumine ning keerukad tingimused) on kadunud ära enamus ettevõtteid, turule on jäänud 3-4 ja needki tõmbavad tegevust koomale. Konkurents on surnud. Me ei saa loota kõikide omavalitsuste pädevusele või ka nende koostööle. Meie seisukoht on, et vajame vaba turgu ja asjad lähevad paremaks ka sisuliselt. Seda näitab ka Taani kogemus: pärast 10 aastat omavlitsuskeskset lahendust, kus enamus jäätmeid viidi omavalitsuste hallatavasse põletustehastesse, lasti turg vabaks ning toimima on saadud nii liigiti kogumine kui ringlussevõtulahenduste loomine. Siiani on sihiteadlikult konkurentsi turul vähendatud, aga tuleks hoopis suurendada, et asjad paraneksid.

Tänase süsteemiga ei ole ka riik saavutanud ringlussevõtueesmärke: jäätmeid ei koguta liigiti piisavalt, ringlussevõtt ei saavuta sihttasemeid ja meid ähvardab ikkagi paljuräägitud jäätmetrahv. Selleni on viinud keskendumine odavale hinnale ning nagu ütleb Kai Realo, põhjendamatud nõuded hangetes. Ta lisab: „Hanketingimustega pannakse jäätmevedajate õlule määramatute riskide kogumik, nagu see praegu on praktikas kujunenud.“

Ringmajanduse toimimiseks on vaja tehaseid. Tehaseid rajavad aga ettevõtted. Samas on ettevõtetel vaja kindlust, et materjale jagub, neid tuleb järjest peale. Kui aga materjalide omanik on tsükli alguses omavalitsus – nagu võib juhtuda, kui omavalitsus saab õigusi ja ka riigi raha jäätmekorralduseks juurde, ei saa ettevõtted olla kindlad, et jäätmevoog on tagatud. Ringmajandus on majanduse osa ja peaks toimima vabaturuna. Materjalid on ju vabal turul niikuinii — me sõltume naftahinnast, Euroopa ja Aasia turust näiteks selles, kui hinnas on parasjagu taaskasutatud plastmaterjalid.

Teisisõnu: majanduse mõttes on ju sisuliselt ükskõik, kas jäätmeid koguvad omavalitsused või erasektor, kuid konkurentsikeskkond peab olema võrdne. Kui aga riik loob omavalitsustele eeliseid, siis turg ei tööta, see hoopis koondub omavalitsuste kätte. Selline suund ei loo kuidagi konkurentsi juurde, vaid piirab veelgi.