Kui palju maksab kolmandiku Eestimaa kaitse alla võtmine? Keegi tegelikult ei tea

Valitsusse on jõudmas kliimaministeeriumi plaan võtta vabatahtlikult kaitse alla 30 protsenti Eesti maismaast. Kui palju maksab otsus, mis viib märkimisväärse osa majandavat maad kasutusest välja, sellele selget vastust pole.

„Üritame olla kõikides asjades kõige eesrindlikumad, ilma et arvestaks tehtavate majanduslike või sotsiaalsete mõjudega,“ ütleb Bigbanki peaökonomist Raul Eamets. „Kokkuvõttes meenutab kõik see nõukogude aegset multifilmi „Siil udus“, kus siili eesmärk oli jõuda sihtpunktini ehk karule külla. Teekond sinna oli suhteliselt kaootiline.“

Eestit ühiskonna heaolu ei huvita, teisi riike küll

Eesti maismaa pindala on 4 534 000 ha. Lähiajal valitsusse kinnitamisse jõudva Looduskaitse- ja metsaseaduse muudatuste eelnõu seletuskirja andmeil on praegu kaitse all 1 271 000 ha 28,4 protsenti maast. 30 protsendi saavutamiseks tuleb kaitse alla võtta veel ligemale 90 000 ha maad. Sellest suur osa saab olema ilmselt metsamaa, sest põllumaad kaitse alla ei võeta.

Erametsaliidu juhatuse esimehe Ants Eriku sõnul lähtub Kliimaministeerium 30 protsendi eesmärgi seadmisel valedest alustest ning tahab võtta Eestile ebavajalikke kohustusi. Sellel on negatiivsed tagajärjed meie ettevõtetele, majandusele ja inimeste heaolule - ja seda olukorras, kus meil on Euroopa pikaajaliseim majanduslangus, kiireimaid inflatsioone ja massiivne riigieelarve puudujääk.

Nimelt pärineb Eesti võetav eesmärk „30 protsenti looduskaitsealust maismaad“, mida esitletakse kui kohustust, Euroopa Liidu elurikkuse strateegiast. See dokument ei ole aga liikmesriikidele siduv ja number on kõigest soovituslik. Enamik Euroopa riike on oma kaitsealuste maade osakaaluga sellest tasemest kaugel.

Samas on olemas ka õiguslikult siduv Looduse taastamise määrus, mis nõuab vaid 20 protsendi maismaa kaitsmist. See on Eestil aga kuhjaga kaetud.

„Isegi, kui tahta olla kõigist eesrindlikum, siis ka elurikkuse strateegia arvestab muid pindalapõhiseid kaitsemeetmeid peale riiklike looduskaitsealade. Meil on omavalitsuste looduskaitsealad, omavalitsuste rohevööndid, Rail Balticu kompensatsioonialad… Aga neid Kliimaministeerium millegipärast arvesse ei võta,“ räägib Erik.

Eesti on siin silmapaistev erand ja teised riigid mõtlevad eeskätt sellele, kuidas majandust käigus hoida. Näiteks Rootsil on kaitse all 15% ja nad on seadnud eesmärgi jõuda 16,5% peale. Saksamaa on teatanud, et võtab kaitse alla ühe (!) hektari. Taani ei kavatse looduskaitsealasid üldse suurendada.

„Ma ei oska siin muud näha, kui et valede tõlgenduste ja lausa valesid esitades tahetakse nüüd Eesti inimestele võtta kohustusi teiste riikide eest ehk meie hakkame kinni maksma teiste saastamist. Suures pildis ei muuda me midagi, sest oleme nii väike riik. Aga meie inimesed vaesuvad. Kusjuures võrreldes teiste Euroopa riikidega läheb meie loodusel väga hästi,“ ütleb Erik. „Mul on mure kodanikuna, et me ei suuda ühiskonnana seda arvet kinni maksta ei Euroopale ega oma maaomanikule.

Kulukas otsus

Erametsaliit on teinud arvutusi looduskaitsealade suurendamise maksumuse kohta. Number erineb kordades sellest, mille toob välja Kliimaministeerium. Kuna Kliimaministeerium on juba välja valinud 54 000 hektarit täiendavalt looduskaitse alla võetavat metsa, siis arvutab Ants Erik selle otsuse hinnaks ainuüksi metsa iga-aastast juurdekasvu arvesse võttes 38 miljonit aastas, mis jääb maksutuludena saamata. Ja seda ka igal järgneval aastal. Siia aga ei ole arvestatud piirangute hüvitamist eraomanikele ning looduskaitsealade haldamiskulusid.

„Meil on vaja õpetajatele leida juurde palgaraha 10 miljonit eurot aastas ja selle üle käib kuude viisi debatt. Aga samas tehakse rahaliselt palju kulukam otsus ära ilma igasuguse avaliku aruteluta,“ sõnab ta. „Lülitame majandatavat maad välja, samas kui teised Euroopa riigid ei ole sellist asja teinud ja ei kavatsegi seda teha. Kus nüüd on suur ühiskondlik kaasamine - Eesti inimesed peavad aru saama, mida see meile maksma läheb ja kas oleme selleks valmis.“

Eelnõu seletuskirjas tuuakse välja elurikkuse säilitamise kasu paljudele majandussektoritele, sh ehitusele, põllumajandusele, metsandusele, toiduainetööstusele. Samuti mainitakse looduse olulist osa turismisektoris. „See on kõik õige, aga kui mõtleme meie mikroskoopilise loodusturismi sektori peale, siis väheusutav, et meile hakkab planeeritavate muudatuste järel laevatäite kaupa linnuvaatlejaid saabuma,“ ütleb Erik.

Eamets taunib hurraa-otsuseid

Bigbanki peaökonomist Raul Eamets toob mitmeid näiteid, mis juhtub siis, kui pikaajaline siduv otsus tehakse lihtsalt suure hurraaga ära.

„Võtame näiteks Eesti eesmärgi minna rohelisele elektrile üle varem kui ülejäänud Euroopa Liit. Ehk kõigepealt paneme jaamad kinni ja siis hakkame vaatama, kust elektrit saame, sest endal tootmisvõimsusi enam ei ole,“ toob ta näite.

’Oleme endale juba võtnud teatud kohustusi süsiniku sidumise teemadel, ilma et sellele oleks eelnenud mingi tõsiselt võetav analüüs. Kuskil kabinetivaikuses arutati asja ja otsustati, et teeme ära. Mingil hetkel jõudis kohale ehmatav teadmine, et nüüd tuleb hakata midagi tegema, näiteks metsasid soostama.“

Täiendav maade kaitse alla võtmine käib samamoodi hurraa-otsuse alla, leiab ta. Teiselt poolt puudub valitsusel Eametsa sõnul täna pikaajaline strateegiline ja teaduspõhine plaan oma metsa ja selle majandamise kohta.

„Paraku kannatavad sellise kaootilise poliitika tõttu nii tavainimesed, kes ei saa oma metsa normaalselt majandada, kui ka riigi majandus, sest ebamäärase metsapoliitika tõttu on juba suuri puidukeemiaga seotud investeeringuid Eestist ära läinud või siin tegemata jäetud,“ sõnab ta. „See, et kaalukate otsuste puhul ei ole tehtud mõjuanalüüse, on üldisem teema. Me võtame vastu uusi makse ilma põhjalike mõjuanalüüsideta, sest otsuseid tehakse kiirustades. Sellist asja ei saa tolereerida. Üritame olla kõikides asjades kõige eesrindlikumad, ilma et arvestaks tehtavate majanduslike või sotsiaalsete mõjudega.“

Maaomanik: see on varjatud natsionaliseerimine

Ida-Virumaal Oonurme kandis elav metsaomanik Gunnar Lepasaar tunneb oma nahal, kuidas metsade kaitse alla võtmine eraomanikku mõjutab. Lepasaar on maal elanud ja metsa majandanud kogu oma elu. Tal on 180 hektarit metsa ning idee oli luua oma lastele ja lastelastele toimiv metsamajandusüksus. See mets oli sõna otseses mõttes Lepasaare pensionisammas.

Täna räägib mees sellest asjast aga juba minevikuvormis, sest 45 protsenti tema metsadest on viimase 10 aastaga kaitse alla võetud lootuses, et ehk asub sinna elama lendorav. „Oravat ei ole tulnud, aga mina ei tohi nendes metsades midagi teha. Sisuliselt on minu maa natsionaliseeritud. Hüvitist ei ole veel saanud ja siiani on ainsaks nö leevenduseks olnud 50-protsendiline maamaksu soodustus, mis teeb aastas umbes 100 eurot,“ kirjeldab Lepasaar.

Kaitsealuste maade suurendamise kohta ütleb Lepasaar, et kõigepealt tuleks selgeks teha, kui palju kaitsealasid ühiskond välja kannatab. „Looduskaitsealune peaks olema riigimets, aga sellelgi arvutus kõrval – mis see kõik maksma läheb. Praegusel kombel eramaade kaitse alla võtmine ei erine küll mingilgi moel natsionaliseerimisest nõukogude ajal,“ sõnab ta. „Kuidas ma saan metsaomanikuna teha pikaajalisi plaane oma metsadega, kui suvalisel hetkel võib saabuda e-kiri otsusest minu maad kaitse alla võtta? Ja kui nad juba kaitse alla lähevad, siis sellest staatusest lahti pole võimalik saada. Veel kurvastab mind, et meil kahjuks ei saada aru, et maaomanik ongi ju looduse kaitsja – tänu meile on loodus selline, et seal elavad kaitsealused liigid.“

Kliimaministeeriumi arvutus piirneb vaid maamaksuga

Kliimaministeeriumi elurikkuse ja keskkonnakaitse asekantsler Antti Toomingu sõnul on riikliku kaitse eesmärk tagada pikaajaliselt Eesti loodus- ja kultuurmaastike mitmekesisus, Eestile iseloomulikud looduslikud ja poollooduslikud ökosüsteemid ning eluruumi hoidmine 40 000le liigile. Planeeritavate muudatuste hind aastas on tema sõnul umbes 750 000 eurot aastas, mis jääb omavalitsustele laekumata maamaksuna.

Ta viitab Euroopa Liidu looduse taastamise määrusele, mis näeb ette, et seitsme aasta pärast peab looduse kehv seisund olema paranenud 20 protsendil Euroopa Liidu maismaast ja merest. „2050. aastaks tuleb taastada kõik taastamist vajavad ökosüsteemid. Selleks on kehtestatud konkreetsed õiguslikult siduvad eesmärgid ja kohustused looduse taastamiseks iga loetletud ökosüsteemi – nii maismaa- kui ka mere-, magevee- ja linnaökosüsteemide – jaoks,“ sõnab Tooming. „Näeme, et 30 protsendi riikliku kaitse raamistik loob selguse ja kindluse nii looduskaitselise tagamise kui ressursside kasutamise ettenähtavuse vaatest. Looduse hea käekäik ja tulevastele põlvedele rikkaliku looduskeskkonna säilitamine on hädavajalik nii heale elukeskkonnale, majanduskeskkonnale kui ka kliimamuutustele vastupidavuse tagamiseks.“

Tooming ütleb, et see, kui palju nendel täiendavalt kaitse alla võetavatel aladel hakkab kehtima maamaksusoodustus, selgub tulevikus ehk, täpsemalt kaitse alla võtmise menetluses, mille käigus selguvad kaitse alla võetava ala täpsed piirid ja kaitsekord. Täiendav piirang, mis tekib automaatselt seadusemuudatuse jõustumisel on piiranguvööndites lage- ja veerraie keeld, mis maamaksu ei mõjuta ja mis toetuste osas on juba täna kaetud piiranguvööndi metsatoetusega.

„KOVidele kompenseeritakse looduskaitseliste piirangute tõttu maamaksust saamata jäänud tulu Rahandusministeeriumi hallatava tasandusfondi kaudu. Oleme nõus, et see süsteem vajab üle vaatamist ja korrastamist koostöös Rahandusministeeriumiga. Täiendavate alade kaitse alla võtmisel keskendutakse valdavalt riigimaadele ja seega on mõju kompensatsioonimeetmete täiendavale kulule minimaalne,“ märgib ta.