Mihkel Nestor: tööturg eirab majanduslanguse gravitatsiooni

Olud tööturul on majanduslangusele vaatamata püsinud töövõtja vaatevinklist head. Seetõttu võib eeldada, et majanduskasvu taastudes oleme peagi taas silmitsi töökäte nappusega, kirjutab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.

Õpikutarkuse järgi liiguvad majanduskasv ja tööturg käsikäes. Kui nõudlus on nigel, siis kahaneb vajadus ka tööjõu järele. Kuigi majanduslangus on tänaseks läbi, on Eesti SKP 2022. aastal saavutatud tipuga võrreldes ligi 6% väiksem. See on suur kukkumine. Vaadates Eesti varasemat ajalugu, siis võiks niivõrd suur SKP langus endaga kaasa tuua ka paariprotsendise tööhõivemäära kukkumise. Ent midagi sellist pole juhtunud.

Kui 2022. aasta hakul oli Eesti tööhõivemäär 69%, siis selle aasta kolmandas kvartalis oli tööga hõivatud 69,1% kõigist 15–74-aastastest inimestest. Eriti kummaliseks muudab selle tõik, et samal ajavahemikul saabus Eestisse Ukrainast üle 50 000 sõjapõgeniku, kelle manduv majandus näiliselt ilma igasuguse takistuseta alla neelas.

Majanduslangus oli mõneti näiline

Lõpliku selgituse andmine vastuolulisele olukorrale on keerukas, kuid mõned tegurid tasub esile tuua. Esiteks on Eestit kaks aastat räsinud majanduslangus olnud mõneti näiline. Kuigi reaalne SKP on sel perioodil vähenenud, siis nominaalselt, ehk tavalistes eurodes mõõdetuna, on majandus kiire inflatsiooni tõttu kasvanud. Et raha hulk majanduses on suurenenud, siis on seda jätkunud ka töötajatele palga maksmiseks, kuigi tööd on inimestele anda vähem kui mõni aeg tagasi.

Teine oluline põhjus on Eestit kriiside-eelsel ajastul painanud pidev töökäte puudus, mis headel aegadel ettevõtete äri ja majanduse kasvu pidurdas. Kuigi meedias räägitakse sageli oskustööjõu puudusest, siis isegi teravam on töökäte nappus olnud madalapalgaliste ametite puhul. Varasemad värbamisraskused lihttöödele võib olla ka põhjus, miks Eestisse saabunud ukrainlaste jaoks oli töökoha hankimine suhteliselt lihtne.

Olukorras, kus ettevõtetel otsest rahapuudust pole reeglina olnud ja mälestused värbamisraskustest on veel selgelt meeles, on ilmselt paljud pidanud paremaks olemasolevad inimesed palgal hoida, lootes, et peagi on neile võimalik ka rohkem tööd pakkuda.

Üllatavalt näib tööturu olukord viimastel kuudel olevat isegi paranenud. Hooajaliste tegurite tõttu oli selle aasta teise kvartali hõivemäär küll pisut kõrgem kui kolmandas kvartalis, kuid töötus on viimastel kuudel alanenud. Kui veel aasta alguses mõõdeti registreeritud töötuse määraks 8%, siis oktoobris ainult 6,8%.

Ootused tööjõuvajaduse kasvuks on endiselt tagasihoidlikud

Et jõuaksime tagasi 2018.–2019. aasta numbriteni, kus töötuse määr umbes 4,5%-ga piirdus, võtab siiski aega. Uurides suuremate majandussektorite värbamisplaane, on need endiselt tagasihoidlikud. Viimane on rohkem kui mõistetav, võttes arvesse, et sektoreid, kus nõudlus praegu suureneks, sisuliselt ei eksisteeri.

Eesti suurim tööandja on töötlev tööstus, kus viimastel kuudel on tootmismahtude langus küll peatunud, ent võrreldes tippajaga, tegutsetakse endiselt umbes 80% koormusega. Uusi tellimusi on varasemaga võrreldes lisandunud, ent hetkel on need jäänud veel liialt tagasihoidlikuks, et initsieerida ettevõtetes suuremat värbamislainet. Pikemas vaates võiks sektori tööjõuvajaduse osas jääda siiski lootusrikkaks, sest sektori nõudlust piiranud kõrged intressimäärad on hooga langemas.

Selle aasta alguses 4% ümber tiirelnud euribori määr peaks järgmise aasta keskpaigaks langema kõigest 1,5% juurde. Kõigi eelduste kohaselt annab see meie peamiste kaubanduspartnerite majandustele Põhjamaades tugeva tõuke, mis varem või hiljem hakkab väljenduma ka suuremas ekspordis ja tööstustoodangus. Küll on Eesti tööstusel endiselt probleeme efektiivsusega ja majandusele kui tervikule võib kasuks tulla, kui suudetakse tootmismahtude kasvuga toime tulla ka väiksemaarvulise tööjõuga.

Eesti sisemajanduse nõudlus on terve majanduslanguse perioodi vältel olnud eksportivast sektorist parem, kuid pärast kiireid kasvuaastaid võetakse ka siin rahulikumalt. Kõige tuntavam on see jaekaubanduses, kus pärast 2021. aasta lõpu ja 2022. aasta alguse ostupalavikku on müügimahud oluliselt kahanenud. See peegeldub ka tööjõuvajaduses: jaekaupmehed on teiste sektoritega võrreldes hetkel kõige pessimistlikumad.

Palgakasv on varasemast aeglasem

Et madalala nõudluse kiuste on tööhõive püsinud tugev, siis ei ole turult kuhugi kadunud palgakasv. Siiski on selle tempo hoopis teisest killast kui eelnevatel aastatel. Kui 2022. ja 2023. aastal ületas keskmise brutopalga kasv 11%, siis mida aeg edasi, seda tagasihoidlikumaks on palgatõus jäänud.

Samas on need numbrid ka täna töövõtja vaatevinklist rahulustpakkuvad. Maksu- ja tolliameti andmetel oli oktoobri seisuga keskmine brutopalk mullusest 7,2% suurem, mis majanduse konjunktuuri arvestades on endiselt kõrge number. Tulevikuvaates võiks siiski eeldada, et palgakasv pisut pidurdub. Eriti just avaliku sektori kokkuhoiuvajadus hakkab piirama riigieelarvest rahastatud ametite palgakasvu, mis varasematel aastatel keskmise brutopalga tõusu on vedanud.

SEB prognoosi kohaselt piirdub keskmine palgakasv järgmisel aastal 5,2%-ga.

Tulevase tööjõunappusega tuleb tegeleda juba täna

Et tööhõive on majandusrasksutele vaatamata sedavõrd kõrgel püsinud, viitab asjaolule, et majanduskasvu kiirenemisel oleme peagi taas probleemi ees, et meil pole võtta piisavalt töökäsi. Seetõttu võiks ehk tervitada majandusministeeriumi viimaseid samme välistööjõu värbamisele leevenduste tegemisel.

Kui siiani on riik soosinud ennekõike hästi tasustatud tippspetsialistide sisse toomist, jättes sisserände piirarvu alt välja need välistöötajad, kellele makstakse 1,5-kordset keskmist palka, siis nüüd soovitakse seda piiri oluliselt allapoole – keskmise palgani – tuua. Ennekõike võiks need sammud aidata Tallinnast kaugemal tegutsevaid tööstusettevõtteid, kus palgatase teab mis kõrge ei ole ja Eesti keskmine brutopalk võib mõne masinaoperaatori või keevitaja jaoks olla päris hea sissetulek.

Kuigi tööandja vaatevinklist tervitatav, tasub siiski silmas pidada, et latti liialt alla ei tooda, sest lõpuks on töötajate nappus ja palgasurve olulised tegurid, mis majandust tootlikkumaks aitavad sundida.