KOMMENTAAR | Miks riigikohus Olerexile nii vähe rahatrahvi määras?

Riigikohtu 28. novembri 2024 otsus AS-i Olerex väärteoasjas on pannud avalikkust imestama ja mõnel juhul ka pettunult küsima, miks küll kõrgeim kohus leevendas kütusemüüjale määratud miljoni euro suurust rahatrahvi. Tegematajätmiste eest väärib seekord etteheiteid seadusandja, leiab TGS Balticu vandeadvokaat Imbi Jürgen.

Keskkonnaamet määras 2023. aastal Olerexile pretsedenditult suure rahatrahvi - 8 miljonit eurot - selle eest, et kütusemüüja ei täitnud 2022. aastal atmosfääriõhu kaitse seadusest ja vedelkütuse seadusest tulenevat kasvuhoonegaaside heitkoguse vähendamise ja biokütuse osakaalu kohustust. Maakohus tühistas Keskkonnaameti trahviotsuse ja määras karistuseks üks miljon eurot. Olerexi kaebuse alusel asja uuesti vaaginud Riigikohus aga leidis, et selline karistus on vastuolus karistusseadustikuga ja määras Olerexile lõpuks 300 000 euro suuruse rahatrahvi.

Õiguslik probleem tekkis sellest, et 2020. aasta seadusemuudatustega tõsteti kasvuhoonegaaside vähendamise kohustuse täitmata jätmise eest määratava karistuse maksimum 10 miljoni euroni. Samas ei muutnud seadusandja aga karistusseadustiku üldosa sätteid, mille kohaselt väärteo eest määratava rahatrahvi maksimumsumma oli 400 000 eurot.

Riigikohus järgis põhiseadust ja olulist karistusõiguse põhimõtet

Riigikohtu otsus Olerexi asjas kinnitab, et kohus ei saa mõista karistust, mis ei olnud teo toimepanemise ajal seadusega üheselt määratletud, isegi kui see piirang tundub poliitilises või sotsiaalses kontekstis ebaõiglane. Karistuse vähendamisel lähtus Riigikohus ühest karistusõiguse olulisest alustalast, mida nimetatakse määratletuse põhimõtteks. See tähendab, et isiku tegu ei saa lugeda süüteoks ja teda ei tohi selle eest karistada, kui seda tegu ei olnud tunnistatud süüteoks täpselt määratletud ja enne teo toimepanemist jõustunud seadusega. See meie põhiseaduses kirjas nii: „Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal.“ Karistusseadustik ütleb samuti, et karistus mõistetakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi ning et seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu.

Määratletuse põhimõttest tulenevalt peab karistusõiguse norm olema selge ja seaduse rakendamine prognoositav. See on vajalik meie kõigi õiguste kaitseks. Esiteks tagab selle põhimõtte järgimine õiguskindluse, sest võimaldab igaühel aru saada, milline käitumine on keelatud ja milliseid tagajärgi see võib kaasa tuua. Samuti seab see piirid riigivõimu omavolile - seadusandja ega kohus ei tohi karistusõiguse rakendamisega tekitada inimesele või ettevõttele negatiivseid tagajärgi tagantjärgi.

Riigikogu tegemata töö

Riigikohtu otsus tõi ilmsiks olulise puudujäägi seadusandluses. Kui 2020. aastal viidi atmosfääriõhu kaitse seadusse ja vedelkütuse seadusse sisse uued ülikõrged karistusmäärad, oleks pidanud arvestama, et karistusseadustiku üldosa ei toeta neid muudatusi. Nii tekkis olukord, kus karistuse maksimumpiiri kohta kehtisid vastuolulised normid. See puudus parandati alles 1. novembril 2023. aastal jõustunud karistusseadustiku sättega, mis võimaldab kehtestada juriidilistele isikutele 400 000 eurost kõrgemaid karistusmäärasid. Olerexi juhtumi puhul tuli siiski rakendada varasemat regulatsiooni, kuna rikkumine toimus enne muudatuste kehtima hakkamist.

2025. aastast on biokohustuse rikkumine palju karmimalt karistatav

Karistusseadustik võimaldab alates 1. novembrist 2023 toime pandud väärtegude eest seaduses ette näha ja rikkujale kohaldada ka 400 000 eurost kõrgemat rahatrahvi. Nii on näiteks võimalik juriidilist isikut karistada kuni 10 000 000 euro suuruse trahviga biokütuse osakaalu kohustuse täitmata jätmise eest vedelkütuse seaduse alusel, aga ka kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise osakaalu kohustuste täitmata jätmise eest atmosfääriõhu kaitse seaduse alusel.

Alates 1. jaanuarist 2025 jõustub aga vedelkütuse seaduse muudatus, mis seob biokohustuse rikkumise eest määratava karistuse suuruse otseselt sellega, kui palju ettevõtja rikkumise tõttu majanduslikku tulu teenis. Praegu võib rikkumisest saadav tulu mõningatel juhtudel olla märgatavalt suurem kui seadusega ettenähtud maksimaalne trahvisumma. Et ükski turuosaline ei valiks biokohustuse täitmise asemel suhteliselt väiksema trahvi tasumist, on uuest aastast selle kohustuse täitmata jätmise eest karistus 125 eurot kohustuse täitmisest puudujääva iga gigadžauli eest. See tähendab, et kavandatav karistus biokohustuse rikkumise eest võib kujuneda ligikaudu 6 100 000 kuni 22 000 000 eurot.

Loodetavasti võimaldavad hiljutised seadusemuudatused tulevikus biokohustuse rikkujaid karistada adekvaatselt ja proportsionaalselt, pidades samal ajal kinni õigusriigi jaoks olulistest põhimõtetest.