Ekspert: biokütuste kohta liiguvad mitmed valearusaamad. Oleme müüjatena osaliselt vastutavad

Eesti kehtestas biokütuste kohustuse viimase Euroopa riigina alles 2018. aastal, olles seda varem korduvalt edasi lükanud. Tarbijad suhtuvad biokütustesse aga negatiivselt ja soovivad nende kasutamist vältida. Selline arusaam on paraku ekslik, sest kütuste segamine ei ole ammu enam biokohustuse täitmise ainus lahendus – eksitava kuvandi kujunemises kannavad olulist vastutust ka kütuseettevõtted ise.

Biokohustuse kehtestamise järel tekkis tarbijates kiiresti mulje, et biokütused on kahjulikud: lisaks kõrgemale hinnale kahjustavat need kütuse kvaliteeti, rikkuvat automootoreid ega sobivat kõikidele autodele. Samuti tekitasid küsimusi biokütuste tegelik keskkonnamõju ning nende konkurents inimeste toidulaua ja toiduhindadega.

Valearusaamade põhjused

Biokütuste suhtes kujunenud negatiivsel hoiakul on kolm peamist põhjust:

1. Riigi selgitustöö puudumine. Riik otsustas teadlikult mitte panustada selgitustöösse, mis oleks aidanud biokütuste olemust ja kasulikkust laiemalt mõista.

2. Negatiivne kommunikatsioon. Osa turuosalisi kasutas riigi tegevusetust ära ja rõhutas biokütuste võimalikke puudusi, käsitledes neid peamiselt negatiivses võtmes.

3. Esimese põlvkonna biokütuste kehv kvaliteet. Turule jõudsid biokütused, mis põhjustasid praktilisi probleeme nagu mikrobioloogiline kasv kütusepaakides, kütusefiltrite ummistused ja mootorite rikked.

Biokohustuse olemus on täielikult muutunud

Praegune reaalsus erineb märkimisväärselt kuue aasta tagusest ajast. Biokohustuse täitmiseks on nüüd olemas mitmeid alternatiive, mis ei tähenda tingimata kütuste segamist. Lisaks biokütuste segamisele (näiteks etanooli lisamine bensiini hulka) saab biokohustust Eestis täita järgmiste lahendustega:

• HVO (Hydrotreated Vegetable Oil) ehk vesiniktöödeldud taimeõlist valmistatud rohediisli müük;

• Loomasõnnikust ja biojäätmetest toodetud biometaani müük;

• Taastuvast elektrist toodetud vesiniku kasutamine transpordis;

• Elektrisõidukite laadimiseks kasutatav taastuvelekter;

• Transpordis kasutatud taastuvenergia statistika ostmine teistelt kütusemüüjatelt, kes on biokohustust täitnud seaduses nõutust suuremas mahus.

Iga kütuseettevõte peab tagama, et aasta jooksul müüdud transpordikütuste koguenergiast moodustab vähemalt 7,5% taastuvenergia. 2023. aastal täideti kütuseturul ligikaudu 50% sellest kohustusest biometaaniga ning sellest tekkinud taastuvenergia statistikaga. Ülejäänud biokohustus kaeti peamiselt HVO müügiga ning vähesel määral taastuvelektriga, mida kasutati elektrisõidukite laadimiseks.

Kuigi kütuste segamine fossiilsete kütustega on endiselt üks võimalus, on ka selles osas toimunud olulisi muudatusi. Probleemsed biodiislikütused, nagu B5 ja B7, on Eesti kütuseturult täielikult kadunud ning nende asemel on turule toodud teise põlvkonna biokütused, näiteks HVO. Kuna HVO on fossiilsest diislikütusest palju parema kvaliteediga – sarnaselt sellele, kuidas bensiin 98 on kõrgema kvaliteediga võrreldes bensiiniga 95 –, parandab see tegelikult diislikütuse omadusi ja kvaliteeti. Oluline erinevus HVO segamisel diislikütuse hulka on see, et antud juhul ei pea vastavat kütusesegu tanklas kuidagi teisiti tähistama.

Aeg on muuta sõnakasutust

Arvestades, et biokohustust saab täita mitmel viisil, millest paljud ei hõlma biokütuste kasutamist, on aeg nimetada see ümber taastuvenergia kohustuseks. See oleks kooskõlas ka Euroopa Liidu taastuvenergia direktiivi üldise eesmärgiga asendada fossiilkütused taastuvenergia tarbimisega. Kuna Euroopa liigub nullheitega sõidukite, näiteks elektri, vesiniku ja e-kütuste kasutamise suunas, oleks korrektne rääkida edaspidi biokohustuse asemel taastuvenergia kohustusest.

Kütusemüüjatena peame tunnistama, et oleme osaliselt vastutavad biokütuste suhtes levinud negatiivsete hoiakute kujunemise eest. Varasemaid vigu tunnistades saame pöörata uue lehekülje ja keskenduda taastuvenergia kohustuse tegeliku sisu selgitamisele.