Vene gaasitarnete tulevik ripub juuksekarva otsas: kas Ukraina keerab gaasikraanid lõpuks kinni?

Aasta lõpp on toonud kaasa pingelise olukorra Euroopa energiaturul, kus Ukraina ja Venemaa vahelise gaasitransiidi lepingu saatus ripub juuksekarva otsas.

Detsembri viimastel päevadel on Slovakkia peaminister Robert Fico avaldanud tugevat survet Ukrainale, et too jätkaks Vene gaasi tarnimist Euroopa Liitu ka pärast 31. detsembrit, mil senine transiidileping aegub. Fico, kes kohtus Moskvas Vladimir Putiniga 22. detsembril, ähvardab resoluutsete vastumeetmetega, ähvardades muu hulgas katkestada Ukraina elektrivarustuse, kui gaasikraanid peaksid kinni keeratama. See oleks Ukrainale tõsine löök, kuna Slovakkia katab praegu 19% Ukraina elektriimpordist. Slovakkia jaoks on seevastu kaalul 500 miljonit eurot transiiditasusid, aga Fico sõnul ulatuks kogu Euroopa Liidu kulu järgneva kahe aasta jooksul lausa 120 miljardi euroni, kui Ukraina kaudu gaas enam ei liigu.

Siiski on Euroopa Komisjon Fico hinnangule vastukaaluks öelnud, et gaasitransiidi lõpu mõju Euroopa gaasihindadele on „tühine“, tuginedes turuanalüüsile, mille kohaselt on turud juba praegu transiidilepingu lõppemisega arvestanud

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on aga korduvalt ja selgelt kinnitanud, et ei luba enam Kremli sõjamasinat toitval gaasil edaspidi läbi Ukraina voolata. Ta on seisukohal, et see samm on vajalik, näitamaks et Euroopa Liit ei tee enam tavapärast äri Putini Venemaaga. Zelenskõi on pakkunud Slovakkiale konkreetset kompensatsiooni transiidi lõppemisest tulenevate lisakulude katteks, millest Fico on aga keeldunud. Samas on Zelenskõi rõhutanud oma avatust teiste riikide, näiteks Aserbaidžaani, gaasi transpordiks läbi Ukraina.

Mängus on aga enamat kui pelgalt majanduslikud kaalutlused. Ukraina 38 600-kilomeetrine gaasitorustik, mis on üks maailma suurimaid, on seni sõjapurustustest säästetud just tänu Vene gaasi transiidile. Kui gaasivool peatub, võib torustikust saada Venemaa rünnakute sihtmärk, mis seaks ohtu ka Ukraina enda küttega varustamise talveperioodil.

Läbirääkimisi käivad

Euroopa Liit on seni hoidunud läbirääkimistesse otseselt sekkumast, rõhutades alternatiivsete gaasiallikate olemasolu ja kõrgeid gaasivarude tasemeid. Samas on selge, et veebruaris avalikustatav kava Vene fossiilkütuste järkjärguliseks kaotamiseks sõltub liikmesriikide valmisolekust seda ellu viia. Gaasitransiidi küsimus teravdab aga pingeid liikmesriikide vahel ja annab eelise Venemaale, kes näeb meelsasti Euroopa toetuse murenemist Ukrainale. Bloombergi hinnangul on aga vaidlused Vene gaasi ümber süvendamas lõhet Euroopa Liidu liikmesriikide vahel, mis sobitub suurepäraselt Venemaa huviga näha Euroopa toetust Ukrainale murenemas.

Alternatiivseid lahendusi siiski otsitakse ja kaalutakse. Slovakkia gaasifirma SPP peab läbirääkimisi Aserbaidžaani riikliku naftakompaniiga Socar Aseri gaasi tarnimiseks, mis võiks toimuda vahetustehingu kaudu Gazpromiga. See tähendaks, et Socar vahetaks vastava koguse gaasi Venemaaga ja tarniks selle siis Euroopa ostjatele.

Ungari peaminister Viktor Orbán on pakkunud välja mõnevõrra teistsuguse lahenduse - Vene gaasi müügipunkti nihutamise Venemaa-Ukraina piirile, mis annaks gaasi omandiõiguse Euroopa ostjatele ja kohustaks Ukrainat tagama transiidi vastavalt vabakaubanduslepingule ELiga. Putin on ka ise vihjanud, et võimalik on ka lahendus, kus Ukraina kaudu transporditava gaasi kontrolli võtaksid üle Ungari, Slovakkia, Türgi või Aserbaidžaan, kuigi sellise lahenduse elluviimist raskendavad Gazpromi pikaajalised lepingud.

Enne sõda oli Venemaa ELi peamine gaasitarnija, varustades ühendust enam kui 40% ulatuses. Nüüdseks on Vene gaasi osakaal langenud umbes 8%-ni.