Töötu Kõlvart: Otsisin, kas saaks kuskil kaste tõsta

Aasta tagasi Tallinna linnapea ametist lahti saanud Mihhail Kõlvart on ennast töötuna arvele võtnud ning otsinud füüsilist tööd või õpetaja ametit, räägib mees täna õhtuses „Laseris“.

Keskerakonna esimees on prestiižne tiitel, kuid raha selle eest ei saa. Nii on Kõlvartil aasta jooksul toimunud päris suur kukkumine - 7000 eurose palga pealt töötuks. Eestis polegi väga palju töökohti, mis samas suurusjärgus palka pakuksid.

„Aga tulebki arvestada sellega, et sissetulek on väiksem,“ räägib Kõlvart, kes end ametlikult töötuna arvele võttis. „Võib-olla on see poliitikute probleem, et alati loodetakse, et kuskil peab sulle alati olema tagatud mingi ametikoht. Oled sa siis riigikogu liige, linnavalitsuse või valitsuse liige, erakond peab sulle justkui tagama, et sul palk peab tiksuma. Kui seda ei ole, vahetad erakonda. Loobud põhimõtetest. Ma arvan, et see ei ole õige.“

Kui Marii Karell uurib, millest endine linnapea üldse elab, siis ütleb Kõlvart, et on linnavolikogu liige ja ametlikult töötu. Taekwondo treenerina käib Kõlvart samuti kaks korda nädalas Sõle spordikeskuses „tööl“, kuid selle eest talle palka ei maksta. „Töö, mida ma teen, on suuremas plaanis vabatahtlik töö,“ ütleb Kõlvart. „Nii Keskerakonnas kui treenerina.“

Arvestada tuleb, et töötu tasu arvestatakse eelmisest palgast, kuid palgalagi on 5000 eurot, millest makstakse esimesel kolmel kuul 60% ja järgmisel üheksal kuul 40%. Mis tähendab, et Kõlvart saab Töötukassast iga kuu ligi 2000 eurot. Lisaks linnavolikogu liikmena kompensatsiooni 700 eurot. „Pluss siis tasuta parkimine linnas,“ lisab Kõlvart. „Sellega saab ka raha kokku hoida.“

Kõlvart kaalus Türki puhkama minekut, aga otsustas sissetulekuid üle vaadates, et siiski jääb see talv vahele. „Vaatame, kuidas aasta läheb.“

Hiljuti jõustus Riigikohtu otsus, mis nõuab Keskerakonnalt miljon eurot trahvi. Erakonna esimehena tundis Kõlvart isiklikku vastutust ja kandis partei arvele 1000 eurot. „Ma hakkasin vaatama, kas täna on võimalik kuskil teha sellist tööd, mis oleks tunnitöö, midagi tõstad ja midagi tassid. Füüsiline töö on minu jaoks täiesti okei. Ma arvan, et ma isegi naudin seda. Seda ma väga palju ei leidnudki,“ räägib Kõlvart oma töö otsingutest.

„Tõenäoliselt on võimalus kulleri- või taksojuhi töö, aga see ei ole väga tervislik töö. Sellepärast ma seda teha ei taha. Ma ütlen ka seda, et kui elu paneb seda tegema, siis ka see ei ole minu jaoks probleem. Mees peab raha teenima, pole midagi teha.“

Teise plaanina kaalus Kõlvart kooli õpetajaks minemist, sest on varem loenguid pidanud. „Ma tean, et see vajadus ju tegelikult on. Eriti praegu. Kui käib üleminek ja õpetajaid, kes saaksid eesti keeles õpetada, ei ole eriti. Ma hakkasin ennast pakkuma. Mingil hetkel ma sain aru, et pole midagi teha, aga koolid kardavad. Kardavad mind võtta näiteks ühiskonna õpetajaks. Sest, noh... endine linnapea. Igaks juhuks.“