Ajaleht Meie Maa kirjutas, et Triigi külas asuva ligi 14 hektari suuruse dendropargi alusest maast osale on olemas õigusjärgne pärija, kellele vald aastaid tagasi asendusmaad pakkus. Kuna maanõudleja, praegu Tallinnas elav Avo Laid sellega ei soostunud, käis Leisi vallavalitsus temaga pikka aega kohut, kuni riigikohus 1998. aasta septembris umbes 4,5 hektari suuruse maatüki Laidile tagastada käskis.

Avo Laid väitis Meie Maale, et algul taotles vald sellest pääsemiseks dendropargi riiklikuks kaitsealaks kuulutamist, kuid keskkonnaministeerium olevat sellest ära öelnud. Siiski on valitsus lisanud Vigala Sassi arboreetumi teaduslikku väärtust omavate Eesti istanduste nimekirja juba aprillis 1998.

Leisi vallavanema Mart Mäekeri kinnitusel peetaksegi maa munitsipaalomandisse taotlemist õigeks just seetõttu, et Vigala Sassi Männisalu hiis-arboreetum on kantud kaitsealuste alade nimekirja.

“See oleks kõige õigem otsus, kuna see maa omab ühiskondlikult suuremat väärtust kui ühe isiku jaoks,” osutas Mäeker. “Sass ise on ikka öelnud, et teda huvitab see, et selle maa peal olev säiliks, kuid maa omanikuks pole ta tahtnud saada.”

Maad taotleb vald enda omandisse sotsiaalmaana, seega ei tohi sinna midagi ehitada ja seal ei saa olema muud kui dendropark ja loitsuplatsid.

Mai viimasel päeval oma 60. sünnipäeva tähistanud Vigala Sass ütles Meie Maale, et tema oli aastaid tagasi nõus ka kogu dendrokollektsiooni alla jääva maa erastamisega. “Kollektsioone ju teadupärast ei lõhuta,” sõnas ta. Kuna aga kogu maad polnud võimalik erastada, ongi Sassi omandis praegu vaid umbes kaks hektarit elumaja, abihoonete ja katsepõldude alust maad.

Sass lisas, et Avo Laid polnud ainus, kes kollektsiooni alla jäävast maast huvitatud oli, kuid teiste maanõudlejatega jõudis vald pargi tervikuna säilitamise huvides kompromissile.

Avo Laid lausus, et soostub vallalt võtma osa maa eest hüvitist EVP-des, kuid siiski tahab ta saada ka 1-1,5 hektari suurust tükki dendropargi äärsest maast, kus asus tema vanaisa ehitatud maja.

“Seal on minu sünnikodu,” põhjendas Laid, kelle väitel ei jää tema perekonna majavaremete ümbrusse ühtegi Vigala Sassi puud ega põõsast.

Sassi kinnitusel pole see tõsi, sest Laidi sünnikodu vundamendi lähistel asub kultuskivi ning seal kasvavad üliharuldased kaheksa meetri kõrgused hariliku männi ja keerdokkalise männi ristandid.

“Et isand Laid ei tee vahet mändidel, ei ole tema viga, kuid selle männigrupi käbid on viidud säilitamiseks Tallinna Botaanikaaia kollektsiooni dendroloog Jüri Elliku poolt, kes need puud ka harulduste koosseisu määras,” kinnitas Sass. “Need puud on pargi suhtes väljaspool endise vundamendi alust maad, seega vundamendi koht jääb koguni pargi poole. Seetõttu määrasidki dendroloogid pargi piiriks valla poolt taotletavad piirid.”

Avo Laid kinnitas, et kui Leisi vald ei soostu tema soovidele vastu tulema, pöördub ta taas kohtu poole. Mäeker sõnas, et üritab Laidiga kompromissile jõuda. “Püüame leida lahendust, kuid ei tea, mis sest välja tuleb. Võib-olla järgmine kohtuasi,” ütles ta.