„Vaadake, veini saab teha ikka ainult ühest algmaterjalist ja selleks on värske viinamarjamahl,“ rääkis Peremees. „See on solk,“ vastas veinikonsultant pikemalt mõtlemata küsimusele, kuidas tuleks tema hinnangul nimetada Eestis toodetavaid veine.

Peremehe sõnul puudub kohalikel puuvilja- ja marjaveinidel tarbijaskond. „Täna just puudutasime Haapsalu Tarbijaühistus seda teemat,“ märkis ta. „Vanasti joodi igasugust soppa, sest muud polnud. Soovitasin neil täna veini asemel tellida hoopis Säästu Kanget.“

Asjatundja märkis marjaveinide kohta: „See on kaduv segment, mingisugune relikt.“ Küsimusele, kas kohalikke marjaveine tasuks sel juhul välisturistidele tutvustada kui tükikest ajaloopärandit, kostis ta: „No kus see pärand siin on? Meil on ajalooliselt joodud puskarit.“

Põhimõtteliselt võiks Eesti õunavein konkureerida naturaalse siidriga, mida toob veinide ja teiste alkohoolsete jookide seas maale ka Grape. Samas oleks tingimuseks, et seda veini ei valmistataks kontsentraadist, ei lisataks vett ega pärmi. „Kuna õun pole väga magus, siis saab see siider käärida 5protsendiliseks,“ rääkis Peremees, „See on aga kohalikule joodikule liiga vähe. Temal peab kanguseks olema 15% ja siis pannaksegi sinna (õunaveini — toim.) pärmi ja igasugust solki sisse.“