Need mehed püüavad kalu ja vähke keeluajal, keelukohas ning enamasti ilma mingi püügikoguse piiranguta. Neil on selleks ette näidata keskkonnaministri allkirjaga eriluba ning keskkonnainspektorid kutsuvad neid lindpriideks — nad on kalateadlased.

Kalapüügi keeluajal olid turud paksult kala täis

Kõik algas neli aastat tagasi sellest, kui ühe praeguseks juba endise keskkonnainspektori tuttavate seltskonnas räägiti, et Ülemiste järvest pärit prisket angerjat ning muud kala on võimalik vabalt saada. Info oli üllatav, sest Ülemistel on kalapüük keelatud.

Lugu hargnes edasi, kui inspektorid kontrollisid turgudel kalamüüjate kalakokkuostu pabereid. “Mis jama see on, et kalapüügikeelu ajal on turud paksult kala täis,” räägib inspektor kontrolli eesmärgist. Selgus, et osaühing Asadon oli ostnud kokku üle poole tonni angerjat, haugi, latikat ja ahvenat, mis kõik oli pärit Ülemistelt.

Kokkuostjate kaudu jõuti ka püüdjateni, kel oli aga taskust ette näidata keskkonnaminister Villu Reiljani allkirjaga eripüügiluba, mis antakse teaduslikuks kalapüügiks.

Teadust ka tehti — Võrtsjärve-äärse Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse töötajad koos Soome keskkonnauuringute keskuse spetsialistidega uurisid ASi Tallinna Vesi tellimusel biomanipulatsiooni võimalikkust Ülemiste järves. Kalapüügi tingimuseks aga oli, et analüüside tegemisest ülejäänud kalad tuleb kasutada söödaks või komposteerida ning röövkalad tuleb vabastada. Väljapüütud kala müük oli keelatud.

Uurimise käigus selgus ka teine kalakokkuostja, Kõrveküla Kalatööstus, kellele müüdi kolmel korral üle kolmesaja kilo angerjat.

Müüjaks osutus limnoloogiakeskuse juhataja Ain Järvalt, kes sai keelatud kalamüügi eest 4500 krooni trahvi.

Inspektori jutu järgi oli tõendatud kalakogus aga köömes tegeliku kalaäri kõrval. “Meie arvestuste järgi oli kala müüdud tonnides. Sattusime hilja peale, sest ametliku loa puhul ei osanud keegi kahtlustada, et selline äri käib,” räägib inspektor.

Ministeerium peab juhtunut kahetsusväärseks

Loomulikult võtsid inspektorid järvel toimuva teravdatud tähelepanu alla ning kuu-poolteist hiljem avastati Tartu maantee kanali lähistelt Järvaltile kuuluvad püünised, mida oli korraga järves rohkem, kui tohtis.

Mõnedelt püügivahendite tähistelt puudusid eripüügiloa numbrid ja kuna õigeaegselt ei kontrollitud püüniseid, oli mõrras hukkunud ning riknenud kalu. Järvalt sai uuesti trahvi, seekord 1200 krooni.

Kokku tõmmati eriloaga järvest välja ligi seitse tonni kala, sealhulgas 3,5 tonni latikat, alla tonni angerjat, ligi nelisada kilo haugi ning ligi kolmsada kilo ahvenat. Keskkonnaministeeriumi kalaosakonna juhataja Ain Soome peab väga kahetsusväärseks, et keelust hoolimata selline kalamüük toimus. “Saan aru, et korraliku kala mahamatmine ei ole loogiline, kuid nad oleksid pidanud meie poole pöörduma, oleksime koos lahenduse leidnud.”

Aktsiaseltsi Tallinna Vesi teatel andsid nemad teadlastele loa kala maha müüa. Lähtuti loogikast, et kalal ei saa lasta raisku minna. Raha läks Maaülikoolile.

Et keelatud kalamüügist tõusis kära, andis keskkonnaminister Villu Reiljan kalateadlastele uue loa, milles oli tingimus, et kalad müüakse konkursi korras valitud kalakokkuostjale ning saadud raha tuleb kanda riigieelarvesse. Uue loaga püüti samal aastal veel 17 tonni jagu kalu välja.

Endine keskkonnaminister Villu Reiljan on arvamusel, et eripüügilubade teemal pole mõtet tolmu üles ajada. Keskkonnainspektorid on aga seisukohal, et erilubade saajatele esitatavad tingimused peaksid olema palju konkreetsemad.

Keskkonnaministeerium: eeldame, et teadlased on ausad

Eripüügilube väljastav keskkonnaministeerium loodab, et teadlased on ausad, kuid pärast pahategude ilmsikstulekut on ka nõudeid karmistatud.

Intervjuu keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Ain Soomega.

Kuidas ning kes saab eripüügiloa?

Eripüügiloa taotluse esitab teadusasutus. Kalavarude osakond koostab loa ning minister allkirjastab selle. Tingimused paneme loale meie. Eriloaga püügi eesmärk pole kala välja tõmmata, seda tehakse kalauuringuteks.

Miks ei ole eripüügiloal enamasti mingisuguseid püügikoguse piiranguid?

Pole võimalik ennustada, palju kala võrku satub. Uuringute puhul on ette nähtud, kui mitu korda, millal ning kuidas püüda, et seda saaks võrrelda eelmiste andmetega. Samas ei tea ju kunagi ette, palju kala võrgus on.

Eeldame, et kala musta müüki ei toimu ja et teadlased on ausad.

Ometigi Ülemiste järvest püütud kala müüdi, kuigi loa järgi oli see keelatud?

Ülemiste järvel tuligi see probleem esimest korda välja. Tol hetkel oli keelatud kala müüa. Ahven, haug oleksid pidanud järve tagasi minema, angerjad oleks tulnud maha matta. Peale seda hakkasime lubama uuringutest ülejääva kala müüki ning tulu laekus riigieelarvesse.

Riigieelarvesse laekunud summa on püügikoguse kõrval ikka naeruväärselt väike, keskmiselt on riik saanud krooni kalakilo eest?

Saime jälle targemaks. Kala müüdi küll, aga hind märgiti väike. Tekkiski küsimus, miks see kala nii odavalt müüdi.

Sellest aastast peab müüma vähemalt keskmise turuhinnaga.

Eripüügiloaga püütud kala müügist saadud raha tuleb Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu kalavarude taastamise projektidele. Selle kaudu on asi riigi kontrolli all.

Kalauuringuid finantseeribki riik. Kuna Ülemistel riigi huvi pole, siis nende uuringute eest maksab Tallinna Vesi.

Miks eriluba tookord ikkagi ära ei võetud, kui samal inimesel oli juba kaks rikkumist järjest?

See säte, et rikkumise korral võib eripüügiloa ära võtta, hakkas kehtima hiljem, 2005. aasta jaanuarist. Eelmisel aastal oli ühe loa äravõtmine kaalumisel. Püüdja ei teatanud müügile minekust.

Kuidas angerjas sai Ülemiste järve

Kalateadlase Ain Järvalti sõnul sattusid angerjad Ülemiste järve 1986. aastal, kui Prantsusmaalt tulnud konteineritäis angerjamaime lasti Võrtsjärve asemel Ülemiste järve.

Põhjus oli, et Moskva kaudu lennanud konteiner seisis liiga kaua tollis ja maimud ei oleks enam kolmetunnist sõitu Võrtsjärveni vastu pidanud. Kuna lennujaamale kõige läheb järv oligi Ülemiste järv, siis otsustati maimud sinna lasta.

Kuna angerjad Ülemiste järvest välja ei saa, siis on nad 22 aastaga kasvanud väga suureks. Priskemad angerjad on kasvanud käsivarrejämedusteks, kasvades 1,12 meetri pikkuseks ja 3,2 kilo raskuseks. Väikseim välja püütud angerjas on olnud 600 grammi raske.

Selliste jurakate püügivõimalus oleks iga kalamehe unistus.

Riik teenis kalakilolt krooni

1996. aasta alul jõustunud kalapüügiseadus annab keskkonnaministrile võimaluse väljastada eripüügilubasid. 2004. aastast alates on antud ligi 300 eripüügiluba. Kala ametlik müügihind on olnud naeruväärselt madal.

Näiteks aastatel 2000-2003 tõmmati nende lubade järgi välja kokku 225 tonni kala, millest riik ei saanud sentigi. Kohustus uuringutest ülejääv kala komposteerida või loomasöödaks kasutada ajab keskkonnainspektoreid ka täna naerma.

Sellist asja, et väärtuslikku kala oleks maha maetud, küll ei mäletata.

Ametlikult müüdi kala naeruväärse hinnaga

Peale eespool olevatel lehekülgedel kirjeldatud Ülemiste järve juhtumit lisas keskkonnaministeerium lubadele tingimuse, et müüdud kaladest saadud raha kantakse riigile. Mõte oli hea, aga kala hakati vähemalt ametlikult müüma naeruväärse hinna eest.

Nii on nelja viimase aasta jooksul erilubade järgi püütud 414 tonni kala ning riigieelarvesse on laekunud 414 000 krooni. Kroon kilo eest pole just väga palju saadud.

Ministeerium on sellest nüüd ka aru saanud ning käesolevast aastast nõutakse kala müümisel vähemalt keskmist turuhinda.

Ülemiste ja Peipsi ahvatlevad rikkuma

Valga, Võru ja Põlva loodusparkide ja kaitsealade loodusvahi Mati Urbaniku sõnul pole nende kandis erilubadega kalapüügiga probleeme olnud, kuna püütavad kogused on väikesed, neid ei saa Ülemiste järve ja Peipsi järvega võrreldagi.

Pärnumaal aga trahviti eelmisel aastal kahel korral eriloaga püüdjat selle eest, et ta jättis Keskkonnainspektsiooni kalaleminekust informeerimata.

Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakonna juhataja Tiia Kaar räägib, et inspektorid käivad nüüd Ülemistel regulaarselt püüki kontrollimas ja pärast 2004. aastat pole seal rikkumisi avastatud.

Erilubade omanikke on keeruline kontrollida

Kaare sõnul võiksid aga erilubade tingimused olla konkreetsemad. Inspektoril on keeruline püüki kontrollida, sest nende lubadega püüdjatele pole midagi keelatud.

Endine Jõgevamaa Keskkonnateenistuse juht Mart Joosep märgib aga, et kalapüügiteema on erialaspetsialistide seas olnud aastaid teravalt üleval.

“Mitte ainult eripüügiload, vaid ka teised kalapüügiload tekitavad küsimusi,” vihjab ta.

Kalapüük on eriotstarbeline, kui seda tehakse keskkonnauuringute eesmärgil, asustusmaterjali tootmiseks vajamineva kalamarja kogumiseks, sugukalade püügiks, hüpofüüsi kogumiseks, kalade ümberasustamise eesmärgil, kalade hukkumise vältimiseks või veekogu ökosüsteemi parandamiseks.

Lisaks eeltoodule võib keskkonnaminister hinnata eriotstarbeliseks ka harrastuskalapüügivõistluste raames toimuva kalapüügi või kalapüügi, mida korraldavad õppepraktika eesmärgil koolid, mille kinnitatud õppekavas on kalapüügipraktika.

Teadlane Ain Järvalt: enda teada pole ma pattu teinud

Märtsis 50. sünnipäeva pidanud kalateadlase Ain Järvalti rikkumised sundisid ministeeriumit muutma eripüügilubade tingimusi karmimaks.

Intervjuu 1981. aastast limnoloogiakeskuses töötava Ain Järvaltiga.

Ülemistelt püütud kala müügi tõttu tõusis suur pahandus. Kuhu realiseeriti eripüügilubadega püütud kalad varem?

Sellist masspüüki Eestis varem toimunud pole. Mina ei tahtnudki oma nina sinna masspüüki toppida. Keskkonnaministeerium otsustas, et meie veame seda projekti. Oli üllatus, et nii palju kala tuleb. Tallinna Vesi maksab uuringud kinni, sest biomanipulatsioon aitab puhastada Ülemiste vett.

Miks te keelust hoolimata ikkagi kala müüsite?

Maaülikooli ja ASi Tallinna Vesi vahel oli leping, et anname toidukala esmakokkuostjale. Raha läks Maaülikoolile ja selle võrra maksis Tallinna Vesi ülikoolile vähem. Mina ei võitnud sellest mitte midagi, määrisin ainult oma nime ära. Oleks ma hakanud tookord protsessima, oleks võib-olla püügiluba ära võetud. Minu süü, et ei osanud kõike ette näha, trahvi sain seetõttu, kuna polnud nii tark ja ei pannud eriloale kala müügivõimalust. Enda teada pole ma pattu teinud.

Kuidas te kalakokkuostjad leidsite?

Need, kes nõustusid ka peenkala kaasa võtma. Peenkalaga ei ole ju midagi peale hakata ning keegi seda ei taha.

Kas keskkonnaministeeriumist küsisite, mida kalaga peale hakata?

Jah, pöördusime sinna.

Mulle öeldi küll, et kui te oleks ministeeriumi poole pöördunud, siis oleks leitud ka lahendus?

… ju siin oli möödarääkimine. Arvasime, et mujal maailmas käivad asjad nii…

Eriloaga püüdsite ligi seitse tonni kala. Trahvikviitungil oli, et müüsite 842 kilo ning raha saite 41 000 krooni, mis läks hiljem riigile. Kui palju tuli ülejäänud kala müügist?

Ei oska öelda, miks kõiki kala esmakokkuostu kviitungeid ei ole… Kala käis kõik kaalu pealt läbi.

Inspektorid kutsuvad erilubadega püüdjaid lindpriideks, kellele on kõik lubatud. Kas eripüügilubade süsteem on õige?

Minu arvates on küll. Olen korduvalt rääkinud, et uuringute metoodikat tuleks ka inspektoritele tutvustada. Siis mõistetaks, miks me seda tööd teeme.

Õhtul helistab Järvalt veel kaks korda tagasi ja kinnitab, et uuris pabereid ning kõik kogused klapivad. Probleem seisnevat kalade püügikoguse üleskirjutamise ja arvestamise erinevuses. Samuti meenub talle, et peenkala anti kalakokkuostjatele tasuta.

Ülemiste järve probleem on röövkalade vähesus

Reigo Marosov
ASi Tallinna Vesi kommunikatsioonijuht

Kalapüük on toimunud üksnes ASi Tallinna Vesi tellitud biomanipulatsiooni projekti raames teaduspüügina, mida on teostanud Eesti Maaülikool ning Soome spetsialistid. Loomulikult pannakse iga püük kirja, tehakse prooviväljavõte (mõõdetakse ja kaalutakse kalu).

Vee tarbimine on Tallinna linnas viimase 10 aasta jooksul märgatavalt vähenenud ning seetõttu on aeglustunud ka järve veevahetuse protsess.

Omades piisavat pinnaveevaru, on AS Tallinna Vesi kontsentreerunud veekvaliteedi ja veeökosüsteemide heaolu probleemidele.

Biomanipulatsioon on üks olulisemaid vahendeid Ülemiste toorvee kvaliteedi parandamisel. Biomanipulatsiooniprojekti eesmärk on parandada veekvaliteeti vee ökosüsteemi mõjutamise kaudu ning luua klassikaline toitumisahel. Veekogu klassikaline toitumisahel on järgmine: röövkalad — põhjatoidulised ja lepiskalad — zooplankton — fütoplankton.

Ülemiste toitumisahel on tasakaalust väljas röövkalade vähesuse tõttu, kes enne projekti algust moodustasid vaid 5% kogu kalavarust. Ebapiisav arv röövkalu ei suuda lepiskalade arvu “kontrolli all” hoida.

Lepiskalad vähendavad zooplanktonit süües selle osakaalu, mistõttu toiduahela lõpus olev fütoplankton kasvab massiliselt. Biomanipulatsiooni käigus püütakse välja liigsed põhjatoidulised kalad nagu latikas ja särg ning soodustatakse röövkalade — haugi ja koha -juurdekasvu. Nimetatud meetodi tagajärjel püsib järve toitumisahel tasakaalus ja mikrovetikad, mis võivad veekvaliteeti halvendada, ei paljune liigselt.

Toitumisahela tõhustamise tagajärjel väheneb fütoplanktoni biomass, paraneb vee läbipaistvus, langevad üldfosfori ja -lämmastiku näitajad. Kõigi nende parameetrite paranemine annab tunduvalt parema toorvee kvaliteedi.

Üks küsimus Villu Reiljanile, keskkonnaminister 1996-1999, 2003-2006

Teie ministriksoleku ajal viidi 2004. aastal eripüügilubadesse nõue kanda müüdud kalast saadud tulu riigieelarvesse. Kas põhjuseks olid pahandused, kus teadlane müüs keelust hoolimata Ülemiste järvest püütud kala?

Nende erilubade ümber ei ole mõtet tolmu üles ajada. Igal pool maailmas on teadlastel lubatud püüda keeluajal.

Ma ei mäleta, mis 2004. aastal toimus. Selleks on vaja vaadata dokumente.

Pane tähele

Püügitingimused Ülemiste järvel on muutunud karmimaks

# Alamõõduline kala, mida ei saa püügikohas vabastada, tuleb utiliseerida.

# Kõik röövkalad tuleb lasta koheselt järve tagasi v.a haug ja koha üle 5 kg ja ahven täispikkusega alla 14 cm.

# Mõõduliste kalade realiseerimine tuleb loa omanikul organiseerida konkursi korras valitud kalakokkuostjale

# Müügist laekunud raha tuleb kanda riigieelarvesse.

# Kala müügihind peab vastama müügi ajal vastava püügipiirkonna keskmisele kala esmakokkuostu hinnale.