Luman: lauslollused meid kriisist välja ei too
Suurt probleemi veel pole, pidurdumine on tulnud nii järsku. Veel paar kuud tagasi ei osanud keegi näha, et asi nii suureks läheb. Kõigil oli veendumus, et järgmisel aastal majandus kosub. Nüüd ei räägi sellest enam keegi. Optimistlikumad prognoosid ennustavad 2% langust. Optimistlikumad!
Riigieelarvet pannakse endiselt kokku meeldiva kasvu ootuses…
Eelarve on meil tubli (irooniliselt — toim). Kõigile on selge, et tulusid nii palju ei laeku. Kui jääme selle kulu juurde, mis praegu kirjas, ei tule tasakaalus eelarvet kuidagi.
Kas see tähendab, et tuleb minna maksude kallale?
Sellises majandussituatsioonis oleks igasugune maksutõstmine püstilollus. Inimesed, kes räägivad käibemaksu tõstmisest, ei tea Eesti majanduse struktuuri. Nad räägivad ekspordi vajalikkusest, mis on õige. Aga jämedalt neljandik erasektori töökohtadest on mikroettevõtetes ehk firmades, kus on kuni üheksa töötajat. Üle neljandiku on firmades, kus on 10–49 töötajat.
Arvata, et need on suured eksportijad, ei ole erilist alust. Võib-olla mõni ekspordib. Lisaks on osa päris suured ettevõtted — pole erilist põhjust öelda, et näiteks suured jaeketid töötavad välisturule. Järelikult on vähemalt 60% erasektori töökohtadest suunatud siseturule. Kui tõsta käibemaksu, siis on selge, et reaaltarbimine väheneb. Inimene jaksab ikka osta nii palju, kui jaksab. Kui kaup on kallim, siis jaksab vähem. See lööb siseturu ettevõtteid väga valusalt.
Mis oleks päästev võluvits?
Meil pole tegelikult muud varianti kui lõigata kulusid. Selge, et lõigata ei saa investeeringuid, sest see läheks riigi tuleviku arvelt. Kui vaadata Euroopa rahade finantseerimise suhet, siis 15% on omafinantseering ja 85% Euroopa oma. See ei vii tegelikult 15% igast tellitud kroonist välja, vaid toob riigikassasse tagasi. Igast tellimusekroonist, mida finantseeritakse Euroopa rahaga, tuleb 30 senti maksudena. Nii et seda ka lõigata ei saa, sest siis me teeks korraga kaks lollust. Lõikaksime ära riigi arengu ja lisaks osaliselt ka riigikassa tulusid.
Hariduse pealt ei saa ka lõigata. Mis siin salata, sotsiaalkindlustuse pakett on ainus, kus on suured summad ja kust saab lõigata. Aga see on väga ebamugav teema. Kuid usun, et inimesed mõistaks seda, kui neile adekvaatselt seletada. Aga keegi ei taha seletaja olla. Kuskilt mujalt aga lõigata pole, see ongi kurb tõsiasi.
See oli teada, et ükski kasv ei saa olla lõputu, millalgi pidi pauk käima. Mida aga ettevõtjad peaksid raskel ajal tegema? Nimetage paar konkreetset asja.
Jah, me vist vahepeal arvasime, et oleme nii geniaalsed, et meil ei tule korrektsiooni kunagi. Meie õnnetus on, et see saabus ühel ajal ülemaailmse finants-kriisiga ja see võimendab meie probleeme veelgi.
Kas me suudame siit üldse välja rabeleda või oleme sunnitud maailmahoovuste käes lipendama?
Kui teeme lauslollusi ja hakkame rääkima segast juttu sellest, et oleme kõige targemad ja geniaalsemad, siis me ei tule siit välja.
Paar konkreetset näpunäidet.
Riik peab igal juhul eelarve tasakaalu saama. Siin tuleb vastikuid otsuseid teha, aga meil ei ole valikuid. Maksutulusid ei ole või-malik kasvatada. Ainuke, kus on võimalik maksutulu kasvatada, on Euroopa rahade kiirem kasutamine. Mitte et lükkame edasi, vaid tõmbame ennaktempos kasutusele. See on ka ainus koht, mis vähendab automaatselt sotsiaalkulutusi, tööpuudus jääb väiksemaks.
Ettevõtjad ei saa maailmaimet korda saata, samamoodi tuleb kulud tuludega vastavusse viia, mitte teha lähemal paaril aastal kulutusi, mida saab teha hiljem.
Vähemalt tööturul on läinud lihtsamaks…
See ei anna veel tunda, aga ei pea Einstein olema, et läheb kergemaks.
Kui see teeninduskultuurile ka mõju avaldaks…
Kui vaadata Eesti restoranide hindu, siis need ületavad vana Euroopa omi, aga teenindus jääb alla. Ega see turismile kasuks tule, aga eks ta on turu väiksuses ka kinni.
Mõneti tundub, et ettevõtjatel pole värskeid ideid. Esimese asjana pandi tegevusaladesse kinnisvaraarendus. Tegime ühe Skype’i ära ja kogu lugu.
Ega keegi saa teha asju, millest midagi ei tea. Ma ei saa minna kontserdikorraldajaks, sest ma ei saa sellest ärist aru.
Oleneb artistidest…
Ei, nii lihtne see pole. Soome riigi Nokia pole mitte telefon, vaid haridussüsteem. Olen nendega arutanud, miks ei võiks Eestis olla mõni suur arenduskeskus. Aga sinna on vaja vähemalt 300 haritud ja motiveeritud elektroonikainseneri. Meil ei ole neid kusagilt võtta. Kuid arenduskeskus ei saa olla väiksem. Skype näitab, et oleme mõne otsuse õigesti teinud, kas või IT-kolledÏ. Kool andis buumi ajal kriitiliseks massiks vajaliku hulga spetsialiste. Aga Eesti haridussüsteemiga peame rohkem tegelema.
See lonkab kahte jalga, kui vaadata kas või, kuidas õpilased üritavad meeleheitlikult matemaatikast mööda libiseda.
Siin on tehtud palju rumalaid otsuseid. Mulle oli suureks üllatuseks, kui sain teada, et gümnaasiumi on võimalik lõpetada ilma matemaatikaeksamita. Muidugi pole matemaatika paljudele lemmikaine, kuid paljud õpilased ei ole küpsed ise otsustama. Matemaatikaeksam on sooritatud, kui sajast punktist saadakse 20 punkti.
Minu ajal oli läbipõrumine, kui ei saanud 50 protsenti. Nii et isegi lihtsaks on see tehtud. Aga noored lõikavad endale aru andmata tuleviku ära. Eks on ka muid hädasid. Meil on kutseõppeasutustes huvitav kontingent: õppurid, kes tulevad sinna pärast kõrgema hariduse omandamist. Neid on praegu umbes tuhat. Ma ei pea seda protsessi normaalseks.
Kaubandus-tööstuskoja maine on küll kivikõva, aga kas riigiisad võtavad teid kuulda?
Mitte piisavalt, aga igal aastal aina rohkem. Murelikuks teeb konkreetsete faktide eiramine. See, et sellist majanduskasvu ei tule, oli ju ettevõtjatele teada. Nüüd ei taha jälle keegi kuulda, et peame sotsiaalkindlustuse paketist midagi ära lõikama.
2011. aasta parlamendivalimiste tõttu tekib populismust keskmisest veelgi rohkem, kuigi seda on Eestis niigi palju. Aga oleme võtnud positsiooni, et me ei lähe kaasa nende hüüatustega, mida üks või teine organisatsioon aeg-ajalt teeb — et üks või teine peaminister peaks astuma edasi või tagasi. See ei ole kuigi edasiviiv, kui anda peaministrile lauaga lapiti vastu pead.
Just praegu (esmaspäeval — toim) peetakse suurettevõtjate assotsiatsiooni konverentsi, kus antakse ilmselt üsna mitu korralikku laksu ühes või teises suunas.
Demokraatlik riik ja arvamuste paljusus. Aga pole korrektne öelda, eriti mõjukatel organisatsioonidel, et peaminister peaks astuma edasi või tagasi. Meie põhikirjaline ülesanne on vaadata, et otsused viiksid majandust edasi. Peaministri vahetus ei lahenda midagi, sest kus on kindlus, et järgmine peaminister on targem või et järgmine peaminister saab oma mõtetele parlamendi toetuse. Valitsusi on ennegi vahetatud, aga praegu oleks meil siis korraga kaks kriisi: majanduskriis ja poliitiline kriis.
Kuulda on, et pangad on hakanud uuesti ettevõtetesse sisse tulema, pank toodab hoiuste vastuvõtmise ja laenude väljastamise kõrval reipalt ka näiteks väetist?
Vaevalt et nad soovivad väetist toota, aga eks kriisis peab vaatama, kuidas paigutatud raha tagasi saada. See ei ole massiline. Aga ikka on pankadel olukordi, kus ettevõtetel läheb asi allavett ja omanikel pole raha juurde panna. Siis ei jää muud üle, kui ise asi jalgele aidata. Raha on kallimaks muutunud. Aga veel suurem mure on praegu usaldus: valitseb totaalne usalduskriis. Isegi pangad ei usalda üksteist.
Kas see on usaldamatus turu või just üksteise vastu?
Mõlemat, kehvad asjad kipuvad koos käima.
Kui ohtlik või hoopis puhastav see protsess on?
Kindlasti see puhastab ka, aga oleneb, kui suureks puhastuseks läheb. Seina võib ka puhastada mingi hea pesuvahendiga, aga kui seda teha kaua ühe koha pealt, siis on pilt üsna kole.
Kuhupoole see siis kisub?
Võib lõppeda mitte väga traagiliselt, kuid sõltub, kui kaua usaldamatus kestab ning kui sügavale juurdub.
Lätis käis jõmakas ära. Turud on küll erinevad, kuid palju on ka ühisjooni.
Läti panganduses on Vene raha osakaal suur. Vene raha käitub natuke teisiti ja eks see võimendas. Meil pole see kaugeltki nii.
Läti riigil pole ka eriti reserve korjatud. Lisaks tundub vägisi, et sealne poliitiline maastik on veelgi hullemini killustatud. Aga ega seal toimuv meil midagi kergemaks tee, Läti näol on tegemist ikkagi olulise investeerimiskoha ja ekspordituruga.
Pluss veel see, et mujal vaadatakse Baltikumi tervikuna.
See oleks sinisilmne, kui seda ainult Läti värgiks pidada.
TOOMAS LUMAN
• Sündinud 30. oktoobril 1959
• Lõpetanud Tallinna 1. keskkooli ja Tallinna polütehnilise instituudi tööstus- ja tsiviilehituse eriala
• Eesti Ehituse nõukogu esimees ja Nordeconi (EE Grupp) juhatuse esimees. Kuulub ka Eesti Energia nõukogusse.
• Eesti kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees, Uus-Meremaa aukonsul Eesti Vabariigis, vabariigi presidendi kultuurirahastu nõukogu liige
• Kokku tegev 11 ühiskondlikus organisatsioonis
• 16 riikliku autasu kavaler
• Eesti kaitseväe kapten
• Tallinna tehnikaülikooli aasta vilistlane 1999