On mõistetav, et hindade tõus on tarbija jaoks heidutav ja seda mäletatakse langusest paremini ja ka toidutööstused muretsevad pidevate uudiste pärast toorainete tõusust. Kollased sildid toidupoodides, mis tähistavad soodushindu, on muutunud meie igapäevaelus niivõrd tavaliseks, et me isegi ei mäleta, et näiteks kaks aastat tagasi maksis leivakilo keskmiselt 25 krooni, täna aga keskmiselt 19 krooni.

Meelevaldselt ei tõsta tiheda konkurentsiga Eestis hindu mitte keegi – ei ettevõtted ega kaubandus. Kauplustes kallinesid toidukaubad keskmiselt 3% 2010. aastal. Ja seda ajal, kus on tõstetud nii käibemaksu kui näiteks Tallinnas ka müügimaksu. Ei tööstused ega kaupmehed ei pea ega suudagi alla neelata riigi maksupoliitilisi otsuseid.

Hinnatõusude peapõhjus on tootmiseks vajalike komponentide (kütus, elekter, maksud ja eriti tooraine) oluline kallinemine. Toidutootjad on ülitihedas konkurentsis juba küllalt hinnatõuse alla neelanud, kuid praegu pole tööstustel tootmiseks vajalike kulude kasvu kompenseerimiseks enam ressursse.

Eesti toiduainetöösturid ei mõjuta kahjuks maailmas toimuvat, oleme turusuundade järgijad, mitte kujundajad.

Viimasel kümnel aastal on toidu hinnad maailmaturul kasvanud FAO andmetel keskmiselt üle 80 protsendi.

Hinnad tõusevad kõikjal maailmas ja mitte ainult ELis. Hiljuti lugesin just uudisnuppu Läti toidukaupade järjekordsest hindade tõusust. Soome toiduliidu andmetel oli neil 2010. aastal 2,2% suurune toiduainete hinnatõus. Rootsis eelmise aasta detsembris 2,3%. Näiteid lähemast perioodist leiab teisigi.

Võib öelda, et tänaseks on toiduainete hinnatõus saanud probleemiks kõikidele maailma maadele. Maailma ekspertide poolt ennustatakse isegi toidu nappusest ja kättesaamatusest (mille peapõhjus just töötus ja sissetulekute ebavõrdsus) riikides suuri rahutusi ja seda peetakse oluliseks julgeolekuriskiks.

Eestis järsk hinnatõus

Eestis on olnud toiduainete hinnatõusud järsemad kui teistes ELi riikides, sest Eestis olid toiduained veel eelmise suve Eurostati andmetel ligi 30% madalamad ELi keskmistest hindadest. Seega on väide, et Eestis on toiduainete hinnad kõrged, alusetu. Meie põhihäda on selles, et tarbijate sissetulekud on langenud ja suhteliselt tagasihoidlikud. Ilmekaks näiteks on selle juures tõsiasi, et Eestis moodustavad pere sissetulekutest kulutused toiduainetele värske uuringu järgi 25,5%, samal ajal kui ELi keskmine on 14%.

Eestis on hinnad tõusnud alates eelmise aasta kevadest (eelkõige piimatoodete hinnad) ja suurem tõus sai alguse sügisest, kui selgus eelmise aasta saagikus, mis mõjutab koheselt toiduainete hindu. Nii teravili, suhkur , kohv kui õli on börsikaubad ja börsikaupmehed reageerivad kohe, kui kusagilt saabuvad negatiivsed uudised ikalduste jms. kohta. Seetõttu on ilmselt õiged Tallinna ettevõtlusameti hinna ja tarbijakaitse teenistuse kontrolli andmed, et aasta esimese kolme kuuga tõusis 37,5% toidukaupade hind.

Väljavõte Delfi artilist: ketikauplustes (Säästumarket, Prisma Peremarket, Rimi, Selver, Comarket, Maxima, Grossi toidukaubad) kallines kohv President 500 g Paulig 32%, Lipton tee must 50 g 22%, 1 kg pesemata lahtine kartul 71%, pestud porgand 78%, valge peakapsas 47%, Poola õun 24%, banaan 27%, toiduõli Olivia 35% ja suhkur 21% - kõik tooted, mida me ise kas ei ole võimelised kasvatama või lihtsalt ei jätku! Teatavasti on juurviljade hinnatõusu taga näiteks Venemaa suured sisseostud Eestist, kus makstakse tootjaile kõrgemat hinda ja tootjad müüvadki sinna, teised on jällegi börsikaubad.

Toiduainete hinnad kujunevad konkreetsete kuluartiklite alusel ja seal on suur osakaal toorainel. Just tooraine hinnatõus oli viimaseks piisaks karikasse tööstustele – no ei ole võimalik toota endiste hindadega, kui tooraine kallineb kaks korda. Ja tooraine osakaal moodustab erinevates toiduainetes 25 – 80%.

Maailmaturu hinnad on tõesti tõusuteel olnud just lähiminevikus ja jätkavad tõusu. See puudutab eelkõige kütust, sest naftast kui toorainest saab majanduselu alguse ja selle hind mõjutab kõiki tegevusi.

Kuna teravili on toidutööstuse alustala, siis on arusaadav, et tarbijatele halvad uudised hakkasid saabuma uue saagi koristamise perioodil, kui selliste börsikaupade nagu vilja, kohvi, suhkru ja toiduõli hinnad tõusid järsult.

Maailma suurimad viljatootjad Venemaa, Ukraina ja Austraalia ei saa planeeritud vajalikke koguseid raskete kliimaoludega tõttu täis ning nad kaitsevad oma turgu ekspordikeeluga, mis koheselt mõjutab tooraine lõpphinda maailmaturul.

Lisaks on muudki tootmiseks vajalikud kuluartiklid kümnete protsentide kaupa tõusnud, nii elekter, gaas kui kütus. Mõju on avaldanud ka maksupoliitilised otsused käibemaksu-, aktsiiside ja müügimaksu näol.

Loodetavast on arusaadav ja mõeldamatu, et tööstused ei jõua kõiki kulutusi enam enda kanda võtta ning tootmise kallinemine peab edasi kanduma toote jaehinda.

On vastutustundetu ja mõeldamatu veeretada hinnatõusud ainult ettevõtete kanda! Samuti kaubanduse kanda. See saab kesta vaid teatud aja ja seda on Eesti toidutööstused viimased kaks aastat ka teinud. Tarbijatena oleme seda tundnud igapäevaseid oste tehes.

Näiteks kasvasid ju statistikaameti andmeil elektri, kütte ja soojusenergia hinnad eelmise aasta juunis 12,2 protsenti võrreldes ülemöödunud aasta sama ajaga, mootorikütus aga 18,8 protsenti. Täna on naftabarreli hind kiirete sammudega jõudmas 2008. aasta rekordtasemele, mis oli 147 $/barrel, ohtlikult lähedale. Samas on uuringufirma Nielseni andmeil Eestis viimase kahe ja poole aasta jooksul toiduainete hinnad langenud erinevates tootegruppides kuni 25 protsenti.

See, et toiduainete hinnatõus on viimasel ajal tabanud kõiki riike, ei ole mingi uudis neile, kes vähegi on end uudistega kursis hoidnud. Eestis olid tõusud järsemad, sest meie hinnad on olnud madalad.

Meid mõjutab kõige enam tooraine ja kütus, mille hindu me paraku väikeriigina ise suunata ei saa. Samuti ei küsi keegi meiega lepinguid sõlmides, et kui suur on siinsete tarbijate ostuvõime. Hind ja kogused on sellised – võta või jäta!

Austraalia on ka maailma neljas nisueksportija. Palju saaki oli üleujutuste piirkonnas, kust ei saada seda kätte ja osa saagist hävinenud.

Aga see ei ole ju veel kõik.

Venemaa viljaikaldus ja ekspordikeeld. Samuti köögiviljade puudus, mis kergitab meie kartuli jms köögivilja hindu, piimatoodete nõudlus ja Venemaa on saanud meie tööstustele suurimaiks ja oluliseks ekspordipartneriks.

Põhja-Ameerika lumetormid ja Malaisia tulvaveed (muuseas, kui olime Malasias, siis televiisorist nägime, kuidas erinevates piirkondades tulvaveed möllasid ja teid ära viisid; kui oled ise eemal ja mõnusas hotellitoas, tundub see väga kauge ja uskumatuna) ähvardavad tõsta suhkru hinna enam kui 30 aasta kõrgemaile, nisu hinna ligi 2,5 aasta ja palmiõli hinna kolme aasta kõrgemaile tasemele.

Maailmaturu hindasid mõjutab täna ka see, et osad riigid on asunud oma elanikkonna toitmise nimel varusid suurendama ja põhitoidust kokku osta , näiteks riisi (Indoneesia) ja nisu (Alzeeria).

Oleme siin väikeses Eestis väga heas olukorras: jätkub põllumajandusmaad, vett, energiat. Meie toorainetega toidutootmiseks isevarustamise tase on väga hea: piima puhul üle 150%, sealiha pea 100%, loomaliha 75%, linnuliha 50%, teravilja osas rukki saame heal aastal kõik Eestist. Seega suudame endid põhitoiduainetega ära varustada. Kuid kui maailmaturul nõudlus üha kasvab (ja see kasvab), siis peame arvestama tõsiasjaga, et kui tahame süüa, siis ka toiduainete hinnad tõusevad.

Teravilja hind tõuseb veelgi

ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni FAO hinnangul on toiduainete hinnatõusu vedanud suhkur ja teravili. Samas ennustatakse, et erinevate ikalduste ja üleujutuste tulemusel, tõuseb teravilja hind veelgi. Selgus ei saabu lõpphinna osas enne järgmise aasta saaki.

Väga paljude toiduainetööstuse toorainetega kaubeldakse börsil ja hind kujuneb nõudmise-pakkumise vahekorrast.

Eesti suhkrupaanika tekitati meedia poolt aasta alguses ja riiulid tühjaks ostnud tarbijad aitasid kaasa sellele, et uue maailmaturu hinnaga suhkur jõuaks kiiremini Eestis poodide riiulitele.

Samas oli juba mõned kuud tagasi selgelt näha, et suhkru hinnatõus on tulemas, kuna hinnad maailmaturul ja euroliidus olid palju kõrgemad meie müügivõrgus olevast.

Pidev meedia tähelepanu juhtimine teemale annab küll lisainformatsiooni meie ümber toimuvast, kuid tekitab ka tarbijates paanikat. Sisetarbimine tõusnud praktiliselt ei ole ja kui majandus ei kosu, siis ka palgad tõusma ei saa hakata – pole võimalik! Paremini elavad täna need ettevõtted, kes ekspordivad. Toiduainete puhul aga paisutab eksport paraku ka siseturu hindu. Ilmekaks näiteks on siin piimatooted.

Samuti ei loo töökohti otseselt poliitikud – ikka ettevõtjad! Poliitikud saavad luua vaid ettevõtluseks sobiva keskkonna ja pehmendada neid mõjusid, mis on nende otsustamise pädevuses – näiteks mitte tõsta aktsiise, vee hinda, elektri hinda, mis kõik mõjutavad igat toodet ja teenust. Küll aga ei saa Eesti poliitikud mõjutada maailmaturul toimuvat, sealhulgas ka tooraine ja toornafta hindu!

Toidutootmise alustala on teravili, mis on muuhulgas ka loomasööt. Nii mõjutab teravilja hind praktiliselt kõiki toiduainete sektoreid. Kõik eeldused jätkuvaks hinnatõusuks on kahjuks olemas.

Kuna meie tööstused on vastutustundlikud ja arvestavad majanduskeskkonda, kus tegutsetakse, jääb loota vaid, et tarneahelas leitakse kokkuleppeid ja hinnatõusud Eestis ei tule jätkuvalt järsud ja lühikese aja jooksul.

Toiduainete lõpphind kujuneb tarneahelas: tootja – töötleja – kaubandus ja tarbija.

Täna on tekkinud olukord, kus toorpiima hinda kergitavad tootjad iga kuu ja survestavad tööstusi – maksad või muidu müüme toorpiima Leetu. Muuseas 15% toorpiimast müüakse lisaväärtust andmata ja töötlemata Leetu, kergitades piimatoodete hindu otseselt ja võttes välja ka veel selle koguse pealt Eesti riigi ja ELi toetused. Samal ajal on tööstustel toorpiimast puuudus. Kas siin peaks riik hakkama sekkuma?! Vast oleks vähemalt, mille peale mõelda. Vabaturumajanduses sellist sekkumist ei pooldaks, kuid peame endale aru andma, et kõrgemad hinnad aitavad ellu jääda põllumajandustootjail ja tarbijale hinnad tõusevad.

Täna on toorpiima hind 5.25 krooni (0,335 eurot) + km tööstustele, eelmise aasta aprillikuu hind oli 4.03 krooni (0,25 eurot) + km. Hinnatõus on olnud märgatav ja selleks on põllumajandustootjail samad põhjused, mis tööstustel – tootmissisendite lakkamatu kallinemine. Vahe tootmise ja töötlemise puhul on selles, et rasketel aegadel, kui toiduainete tarbimine langeb (masu ajal üle 15% Eestis), aitavad põllumajandustootjail ellu jääda toetused, tööstustele ja kaubandusele ei maksa keegi müümata ja tootmata jäänud toiduaineid kinni – nemad peavad ise hakkama saama ja normaalne on majanduses siiski mitte kahjumit toota!