Nokiale ja Ericssonile tehtud toodang moodustas 85% Elcoteqi käibest. Analüütikute hinnangul pole aga Elcoteqile endale liigne Nokiast ja Ericssonist sõltumine hea ja pikaajalises perspektiivis peaks Elcoteq leidma endale uusi kliente. Kas nõustute sellega ja millised võiksid olla järgmised suuremad kliendid riskide hajutamiseks?

Lasse Kurkilahti
:

Väga raske küsimus. Jah, oleme sellega vägagi nõus ja see on meie ettevõtte eesmärgiks juba ammu. Aga kuna kasvud on olnud nii suured, pole seni olnud tegelikult erilist võimalustki teistele tellijatele kontsentreeruda. Me siiski püüame oma tellijate baasi lähiaastatel tasakaalustada nii, et nende kahe ettevõtte osatähtsus muutuks väiksemaks. Aga nii kaua, kuni need ettevõtted on ise konkurentsivõimelised ja suurimad mobiiltelefonide pakkujad kogu maailmas, jäävad nad ka meie peamisteks partneriteks. Kokkuvõttes olen kindel, et järgmise aasta lõpuks on meil juba palju uusi kliente.

Väikeettevõtluse toetajad räägivad, et suured välisinvesteeringud on Eestile olulised, kuid neid ei tuleks üle idealiseerida, sest nendega kaasnevad ka suured riskid. Näiteks muutused majanduskeskkonnas tõid Elcoteqile kaasa üle 1000 inimese koondamise. 1996. aasta suurimast töökohtade loojast sai mullu suurim koondaja, langes ka eksport. Kas selline risk käib Elcoteqi-laadse ettevõttega alati kaasas?
Antti Piippo:
Praeguses maailmas ei oma enam tähtsust, kus ettevõte või tema peakontor asub, ning kõik on mõjutatud rahvusvahelisest konkurentsist. Nii et sellel, kas ettevõte on kohaliku- või võõrkapitali oma, ei ole vahet. Ja eriti Euroopa Liidus, kus kaovad piirid ja turg on kõik sama, ei oma enam tähtsust, kas tegu on Saksa või Soome kapitaliga. Pealegi on meie ettevõtte peamine konkurentsiallikas Ameerika Ühendriigid ja tema ettevõtted, mitte Euroopa.

Mis on Eesti head ja vead suure välisinvestori seisukohalt? Räägitud on aastaid odavast tööjõust, mis nüüd hakkab oma olulisust kaotama, samas on hädaks vähene oskustööjõud.
Antti Piippo:
Haridus hakkab firma edu seisukohalt üha suuremat ja suuremat tähtsust omama. Nii, et me püüame kaasata nii tootmisesse kui ka juhtimisse järjest parema haridusega inimesi. Kuid see on tõsiseks “pudelikaelaks” mitte ainult Soomes, vaid kogu siinses regioonis.

Lasse Kurkilahti:
Tööjõuturg Eestis on hetkel suhteliselt hea. Lähemas tulevikus kulgeb teil kõik päris hästi ja ühiskonna konkurentsivõime üldiselt ning ka hinnataseme poolest on täiesti korras.

Kuid Euroopa Liiduga liitudes hakkavad asjad kiiremini arenema ja samuti hakkab ka teie hinnatase kergesti üles liikuma. Ning see nõrgestab Eesti konkurentsivõimet. See on asi, mille eest peate kogu aeg hoolt kandma. Ja nagu ka Antti ütles, hakkab siis ka järjest rohkem haritud inimesi vaja minema, sest hetke konkurentsivõimelisus peab täienema.

Sama situatsioon on ka Soomes ja kogu Lääne-Euroopas. Nii et 2004. aastast alates, kui liitute Euroopa Liiduga, saavad asjad olema praegusest väga erinevad ja see nõuab teie inimestelt teisi võimeid ja suutlikkust.

Pekingi uues tehases peaks tootmine algama 2003. aasta esimeses kvartalis. Kas suuremad investeeringute ja tootmise plaanid on teil nüüd sinna suunatud? Kas on oht, et Eestist võite üldse tootmine välja viia?
Lasse Kurkilahti:
Kui küsite üldiselt, et kas me kunagi võime Eestist välja minna, siis loomulikult, kõik on võimalik, meil on tegu maailma väga avatud konkurentsiga. Kuid lähitulevikus mitte. Kõik sõltub sellest, kuidas lähete vastu uutele situatsioonidele.

Peate pidevalt efektiivsuse tõstmisel väga hoolikad olema, peate parandama tootmist, vajate suutlikumaid inimesi. Kui jätkate pidevalt praeguses vaimus, siis on selge, et Hiina ja ka Ida-Euroopa muutuvad teiega võrreldes konkurentsivõimelisemaks. See on elu tõsisasi, et dünaamilises, kiirelt arenevas ühiskonnas on kõik telekommunikatsiooni ja teised globaalsed ettevõtted viimas tootmist teistesse piirkondadesse, kui see osutub mingis osas efektiivsemaks. See on Eestile väljakutse.