Ettevõte põhjendab seda sammu konkurentsiameti poolt kehtestatud piirhinnaga, mis katab küll kõik soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks tehtavad kulud kuni soojuse üleandmiseni tarbijale, kuid jätab välja hoonesiseselt tarbitud soojusenergia jagamise korteriomanike vahel.

Jagamisest tekkivate vaidluste ja võlgadega tegelemine on Tallinna Kütte hinnangul lisatöö, mille kulu ei saa vastavalt konkurentsiameti otsusele sisalduda soojusenergia müügihinnas.

Kuna korteriühistud peavad seaduse jägi ehitisi ja nende juurde kuuluvat maad ühiselt majandama, kuulub ettevõtte hinnangul siia alla ka hoonete soojusvarustusega seonduv.

Inimeste jaoks sellega tõenäoliselt palju ei muutu, kuna soojaarve edastab edaspidi Tallinna Kütte asemel ühistu. Küll aga suureneb ühistute raamatupidajate töökoormus ning vastutus küttearvete tasumise eest jääb edaspidi ühistute kanda.

Tallinna Küte sõnul oli 2002. aastal alguse saanud lõpptarbijatega ehk korteriomanikega soojusmüügilepingute sõlmimine ajutine lahendus, mis oli mõeldud kasutusel hoida kuni elamutes korteriühistute moodustamiseni. Tänaseks on ettevõtte sõnul valdavas osas lõpptarbijatega hoonetest moodustatud korteriühistud.