Juhatuse liige pääseb kohtus enamasti puhta nahaga
Ta tõi näiteks juhtumi, kus pankrotti läinud AS Ämälärd kaebas Sõnajalad kohtusse, nõudes enam kui 94 miljonit krooni raske juhtimisvea eest. Aastatel 1995. kuni 2001 ei täitnud vennad Sõnajalad raamatupidamise kohutust ning põhjustasid enam kui 94 miljoni kroonise kassa puudujäägi, mida hageja nimetas juhtimisveaks. Kohus aga jättis hagi rahuldamata, kuna tegu oli tema hinnangul aegunud.
Madissoni väitel ongi Eestis probleemiks see, et juhatuse liikme vastu nõude esitamisel hakkab aegumine kulgema teo toimepanemisest. Seega kui teost ei saada teada (nt. pankrotihaldur avastab selle pärast pankroti väljakuulutamist), siis võibki juhatuse liige pääseda. Madissoni soovitus on, et aegumine peaks teatud erandlikel juhtudel katkema või peatuma, nagu see on Saksamaal.
„Vaadake, kui palju ühinguid lõpetab meil pankroti korral raugemisega, see tähendab, et viimne kui sent on pangakontolt kadunud ja halduril ei jätku raha isegi selleks, et selgeks teha, kas keegi tegi midagi valesti või mitte. Või siis juhid, kes on kantinud kogu oma vara teise ühingusse, jätkavad ilma võlgadeta, pea püsti. See ei ole arenenud riigis normaalne,“ rääkis jurist.
Madissoni hinnangul peaks Eestis olema sarnaselt Soomega riigi loodud erikontroll, mis viiakse läbi raugemiste korral ja mida rahastatakse riigi poolt. Raugemise korral jäävad riigil alati ka maksud saamata ning Soomes loodud erikontrolli süsteem on toonud kuhjaga tagasi need kulutused, mis erikontrolli käigus tehakse.
Alati peaks juhatuse liige tagama, et tal oleks võimalus tõendada, miks ta sellise otsuse tegi ja kas ta kaalus ka muid alternatiive. Täna on väga suur probleem, et inimene ei suuda ära tõendada, miks mingi otsus omal ajal tehtud sai ning millistes oludes see tehti. Samuti kipuvad juhatuse liikmed täitma omaniku korraldusi mõtlemata või pakkumata alternatiive.
„Omanik tuleb ideega, et investeerime põhitegevusest teenitud raha Nokia aktsiatesse. Raha on – investeerime! Võib-olla on tegelikult palju muid võimalusi, mis ei oleks nii riskantsed kui investeering aktsiatesse. Kui juhatuse liige ei too neid omanikule ette ja kui ta ei analüüsi neid, siis see ei tähenda, et ta nüüd kuidagi vabaneks vastutusest, kui ta järgib vaid omaniku käske,“ rääkis Madisson, lisades, et informeerimine ja tõendamine on kaks ise asja – inimene ju ei dokumenteeri seda, mis tal peas toimub.
Riskantsete tehingute puhul aga tuleks alati tagala kindlustada.
„Ja siis on ajaline nihe. Kui kohus hakkab seda tehingut ütleme neli ja pool aastat hiljem hindama, siis ta näeb seda hoopis teistes oludes ja lõpptulemust teades, aga mitte teades hetke majandusolukorda või ühingu seisu ja võimalusi,“ tähendas advokaat.
