Eesti elanik on alkohoolik?

Jõulud ja aastavahetus ukse ees, kõigil tähtsündmusteks õlled- viinad vms joovastavamat sorti märjukesed valmis varutud ja siis tuleb konjunktuuriinstituut ja rabab meid kõiki uuringuga, mis näitab, et eestimaalane on joodik.

Sai ehk veidi utreeritud, ent eriti teistmoodi ei saa hinnata tõdemust, et iga Eesti elaniku kohta tarbitakse aastas üle 8 liitri absoluutalkoholi. EKI küsitluses osalejaist oli selge enamik seda meelt, et on vaja riiklikku alkoholipoliitikat.

Äripäev leiab, et riigistruktuuride senine käitumine — aktsiiside tõstmine ja müügipiirangute kehtestamine — ei vähenda oluliselt alkoholitarbimist. Vaja on alternatiivseid meetmeid, ehk enam alkoholita vaba aja veetmise võimaluste pakkumist ja selgitustööd.

Kindlasti ei saa kõigi eestimaalaste kohta joodik öelda. Konjunktuuriinstituudi välja arvutatud alkoholikogus on arvestatud kõigi elanike pealt, st imikutest vanuriteni. Ent seda masendavamad on siis kogused nende inimeste kohta, kes tegelikult viina viskavad.

Ent alkoholi müügi piirangud, nagu elu näitab, ei anna efekti. Kärakamüügi lõppkellaaegu on kehtestatud mitmetes omavalitsustes. Ent mis sellest tolku, kui nt linna piiril asuvast bensiinijaamast janune ikkagi oma sosku kätte saab. Markantseim karskusvõitleja paistab olevat Viljandi. Poemüügi lõppkellaaeg seal kehtestati, maavanem jutlustas piirangutest terves maakonnas ja viimase sammuna tahab linn seada ajapiirangud ka ööklubides müüdavale alkoholile.

Mida totaalne keeld kaasa toob , oleme ajaloost näinud kas või USA kuiva seaduse aegadest, mis põrandaaluse alkoholimüügi õitsele upitas ja gängsteritest superrikkad tegi. Või kas või Gorbatðovi- aegsest alkoholismivastasest võitlusest N. Liidus, mis viinamarjaistanduste hävitamisega asendas kaubandusvõrgus kvaliteetsed veinid ebamäärase vedelikuga nimega “Vino stolovoje rozovoje nomer 4”. Ja pealegi näitas ka EKI küsitlus, et müügi piiramine ei pruugi tarbimist vähendada. Nii väitis 38% küsitletuist. Müügikeelud (koos aktsiisi tõstmisega) annavad vaid rohelise tee taksoviinale ja sidrunimaitselistele surrogaatidele. Et salaviin kusagile kadunud pole, näitab kas või see, et sel nädalal said õiguskaitseorganid kätte 3 tonni salaalkoholi.

On maid, kus eestlastest rohkem alkoholi tarbitakse. Ent EKI väitel on Maarjamaa viga selles, et erinevalt kõrge alkoholitarbimisega Saksa- ja Prantsusmaast, mis on klassikalised veinimaad, viskavad eestlased põhiliselt viina. Siin on aktsiisipoliitika reguleerimine isegi õigustatud, see peab suunama tarbimise lahjemale kraamile.

Alkoholireklaam keelustada? Võimalik, et sel mingi mõju on, ent vaevalt keegi viina reklaami pärast viskab. Vastukaaluks võiks pakkuda tele- vm pilte alkoholi liigtarbimise hukutavast mõjust. Pärast klippi “mönuga vötta” mõjuks ehk väga “mõnusalt” klipp jõhkras pohmellis vaevlevast viinaninast või vanemate alkoholismi tõttu väärarenguga sündinud lastest.

Alkohol on meelemürk, mida võetakse paljuski enesetunde parandamiseks. Enda rahulolu ajutiseks suurendamiseks. Viinaviskamise vähendamiseks tuleb inimestele pakkuda alternatiivseid enesetunde parandamise võimalusi. Ujulaid, veeparke jm spordirajatisi on meil viimastel aegadel hoogsalt kerkinud. Enim tähelepanu ja aktsiisiraha tuleks just sellistesse ettevõtmistesse suunata. Siis on ehk lootust, et tulevikus tehtavad uuringud ei näita enam, et Eesti elanikul on soodumus end surnuks juua.