Igal sügisel Canterburys Kentis Inglismaal on suur hooajatööliste sissevedu. Alati liigub sinna väga palju idaeurooplasi istandustesse korjajateks. Eelmisel aastal katsetasin minagi seesuguse töö ära, nimelt olin paar nädalat õunakorjaja.

Töö iseenesest on lihtne, hommikul lähed istandusse kohale, võtad oma korvi, saad endale õunarea ja hakkad korjama. Kiiruse valid ise, soovituslik ei ole olla aeglane, kuna kehtib mentaliteet “mida rohkem teed, seda rohkem teenid.“

Lõuna-, suitsu- või puhkepause võib teha niipalju, kui on soovi. Hommikune tööaeg on enam-vähem fikseeritud, õhtul samamoodi. Laupäeval töötamine on vabatahtlik.

Palka maksti iga teine päev, ehk siis eelmise päeva tehtud töö eest anti tasu järgmisel päeval. Esimestel päevadel sain ma palka umbes 60-70 naela ringis, hiljem, kui töö oli selge, üle 90 või isegi rohkem kui 100 naela päevas.

Öömajaks oli telk, mille sai püsti panna telkimisplatsile, üheööhind seal jäi alla kümne naela. Oleks olnud võimalik ka minna poole odavamasse ööbimisalasse, aga natukene tsivilisatsiooni ja puhtust tundus meelepärasem.

Enamik töötajaid olid Poola päritolu, oldi kohale tuldud lausa peredega, kust ainult üks liige rääkis inglise keelt. Töö ega elamise üle keegi neist ei vingunud. Vahelduva eduga tundus elu isegi nagu hipilaagris.

Aga kui Ryanairiga Inglismaale lend on meeletult odav, midagi ei ole, mis takistaks korraks Eestist lahkumist, ja on soov lihtsalt raha teenida, siis mis oleks sellest tööst ja kogemusest parem?