Esimesed Tartu ülikooli üliõpilasorganisatsioonid sündisid 19. sajandi alguses. Et Tartu ülikool oli aastatel 1802-1889 saksakeelne ja baltimeelne ülikool, asutati siinsed baltisaksa üliõpilasorganisatsioonid Saksamaa ülikoolide juures tegutsenute eeskujul. Esimesed Tartu korporatsioonid moodustati piirkondlikul printsiibil: 1808. aastal asutatud Curonia ning 1821-1823 asutatud Estonia, Livonia ja Fraternitas Rigensis ühendasid vastavalt Kura-, Eesti- ja Liivimaalt ning Riia linnast pärit tudengeid. Tartu korporatsioonid loobusid päritolutingimusest 1850. aastate algul. 1855. aastal anti seni poolillegaalselt tegutsenud korporatsioonidele ametlik luba, 1862. aastal said korporatsioonid ka õiguse avalikult värve kanda.
Baltisaksa korporatsioonidele olid omased samasugused voorused ja puudused kui Saksa üliõpilasorganisatsioonidelegi. Tartu korporatsioonid olid üksnes palju üksmeelsemad kui pidevalt omavahel tülitsevad saksa korporatsioonid. Ainult korporantide suur väline lojaalsus ning rahu ülejäänud üliõpilaskonnas võimaldasid neil Vene impeeriumis üldse tegutseda.
Seoses ülikooli venestamisega 1890. aastate algul vähenes baltisaksa korporatsioonide mõju Tartu ülikooli üliõpilaskonnas, kuid ära neid siiski ei keelatud. Baltisaksa korporatsioonide ajaloo lõpetas alles Umsiedlung 1939. aastal.
Kaasvilistlane aitas karjääri teha
Vanim eesti üliõpilasorganisatsioon on 1870. aastal asutatud Eesti üliõpilaste Selts. EüS-i liikmete katsed 1882. ja 1890. aastal korporatsiooniks ümber organiseeruda ei õnnestunud, esimesel korral baltisaksa korporatsioonide ja teisel korral venemeelse ülikooli juhtkonna vastuseisu tõttu - nii tegutsebki EüS tänapäevani seltsina.
Vanim eesti korporatsioon on 1900. aastal Riias asutatud Vironia, enne I maailmasõda loodi Tartus veel korporatsioonid Fraternitas Estica, Sakala ja Ugala ning Peterburis Rotalia.
Eesti korporatiivsete üliõpilasorganisatsioonide pilti mitmekesistavad enamjaolt Eesti Vabariigi ajal asutatud üliõpilasseltsid ja naiskorporatsioonid. Sarnaselt oma analoogidega Saksa, Austria, Shveitsi ja Tshehhi ülikoolide juures on ka Eesti üliõpilasorganisatsioonid apoliitilised. Et aga Eesti üliõpilasorganisatsioonid on niisama vanad kui eesti rahvuslik liikumine, on nad alati olnud rahvuspoliitilised.
Eesti Vabariigi aastatel 1919-1940 domineeris umbes 40 eesti korporatsiooni, seltsi ja üliõpilaskogu ülikoolis ja nende vilistlaskogud veidi varjatumalt Eesti avalikus elus. Karjääritegemine vanema kaasvilistlase abil ei olnud ka Eestis mingi haruldus, pigem paratamatus, sest olukorras, kus enamik juriste, arste, riigiametnikke, kirikuõpetajaid ja kõrgemaid sõjaväelasi olid Eesti ainukese ülikooli juures tegutsevate korporatsioonide või seltside vilistlased, ja haritlasi oli liiga palju, muud võimalust suurt ei olnudki. EüS-i, Veljesto, Liivika ja Raimla mehed domineerisid ülikooli õppejõudude hulgas, rotalused põllumajandusorganisatsioonides ja vironused panganduses. Ugalasse kuulusid paljud kõrgemad politseiametnikud, mitmed Sakala vilistlased olid kõrgemad sõjaväelased.
Kumb on parem - selts või korporatsioon?
1940. aastal üliõpilasorganisatsioonid keelati, 1945. aastaks oli enam-vähem kolmandik üliõpilasorganisatsioonide liikmetest ja vilistlastest surnud, teine kolmandik välismaale põgenenud ja viimane kolmandik Saaremaast Sahhalinini ja Vorkutast Kasahstanini laiali paisatud. Läände pääsenud kolmandik jätkas 1945. aastal tegevust paguluses. Aastatel 1988-1991 taastati kõik 1940. aastal tegutsenud korporatsioonid ja enamik seltse ka Eestis, seni taastamata tuntumatest seltsidest võiks nimetada Ilmatari, Concordiat ja ühendust.
Kuni esimese maailmasõjani olid korporatsioonid eesti avaliku arvamuse jaoks, mille kandjateks olid enamasti väikekodanlased, kellel ülikooli asjadest üsna ähmane arusaamine, midagi saksalikku ja 700-aastast orjapõlve meenutavat. EüS seevastu aga rahvusliku liikumise lipulaev. Seepärast vaataski eesti avalikkus kuni 1920. aastate alguseni eesti korporatsioonidele viltu.
1920.-1930. aastatel erinesid seltsid korporatsioonidest vaid seetõttu, et enamik neist ei kandnud värve ja paljud olid karsked. Seltside paremust korporatsioonide ees põhjendati väitega, et korporatsioonid tegelevad vaid lõbusa äraolemise, rebasedrilli ja joomakultuuri kultiveerimisega, seltsid aga ajavad hommikust õhtuni eesti asja.
Sellise vastuolu rõhutamine on omane ainult Eesti ja Läti üliõpilasorganisatsioonidele ja on seotud rahvusliku liikumise ajalooga. Saksa keeleruumis on korporatsioon üldmõiste, mis katab kõik, umbes 20 tänapäevani säilinud organisatsioonitüüpi. Ka enamiku kaasaegsete Tartu korporantide ja seltsiliikmete jaoks on selline probleemiasetus vanamoodne ning veidravõitu ja väide, et EüS on vanim eesti korporatsioon, võiks olla täiesti aktsepteeritav.
TOOMAS HIIO
