Vello Rekkaro
Seisukoht
Eestis valitseval liberaalsel majanduspoliitikal on kolm põhimõttelist viga: see on dogmaatiline, liiga teoreetiline ja meid vaevab suurusehullustus - väike riik tahab maailmale õpetada, kuidas tegelikult edukas majandusmudel töötama peab.
Rahvusvahelistele= rahandusorganisatsioonidele on Eesti kahtlemata hea katsepolügoon, kuid ma ei ole kindel, kas eestlased on nõus katsejäneste rollis esinema, resümeerib Mart Luik oma möödunud laupäevases toimetaja veerus (vt EPL, 25.5).
Maailmale pakub vaieldamatult mõningast huvi, kuidas üks väike rahvas rikastab globaalset kogemustelaegast majanduse ja raha suhetest, teoreetikute vaidlustes raha pakkumise ja majandusliku aktiivsuse muutuste vaheliste seoste osas. Seejuures Eesti majandusele sureva katsekonna rolli määramine teenib ühtlasi ka teaduse edendamise püha üritust.
Eesti majandusliku iseseisvumise käigus oli oluline koht rahareformil, mil käibelt kõrvaldati Nõukogude rublad ja asendati need Eesti Vabariigi kroonidega. Rahareformist möödunud aastad on näidanud, et kursi fikseerimine ei teinud Eesti raha kõvaks, küll aga jäigaks majanduslikus mõttes. Tugev on olnud Saksa majandus ja seega ka kõva Saksa mark. Eesti kroon kui fikseeritud 1/8 Saksa margast pole aga muutnud Eesti majandust tugevaks, pigem on jäik valuutakurss olnud takistuseks majanduselu kaasaegsel tasemel juhtimise kujundamisel.
Fikseeritud vahetuskursipoliitika on sisuliselt katse taastada rahasüsteemi alusena kunagi kasutusel olnud kullastandard, mis kujutab siiski kaasaegses majanduses anakronismi nii teoreetilisest kui majanduspoliitilisest aspektist. Mitte asjata ei sedastata lausa makroökonoomika baaskursuse õpiku tasemel, et püsivad (jäigad) seosed rahvusliku valuuta osas muudavad selle "kägistavaks hullusärgiks" kodumaisele tootmisele.
Senised primitiivsed turumajanduslikud nn liberaliseerimise meetmed Eestis ja üleminekul käsumajandussüsteemil baseerunud majanduskorralt turumajanduslikel alusel toimivale ühiskonnakorraldusele on andnud pigem sotsiaalselt destruktiivseid tulemusi. Need abinõud näivad siiski olevat ebapiisavad majanduselu makroökonoomiliseks stabiliseerimiseks ja edenemise saavutamiseks.
Teisalt on maailmas pandud tähele, et radikaalseid ("hullumeelseid"?) reforme võtavad ette ebakompetentsed ja maksujõuetud valitsused, kelle positsioonid on nõrgad ja seetõttu pole nad eriti usaldatavad, nad pole võimelised jälgima seaduste täitmist, koguma makse ja tagama oma raha stabiilsust. Sellises olukorras vohab kuritegevus, süveneb poliitiline ekstremism ja rahva rahulolematus. Jätkub kapitali väljavool kriisisituatsioonis olevast riigist. (äP, 26.10.94)
Eestis siiani reformidena propageeritav metsiku individuaalse ettevõtluse kapitalism "like a bandit outset of the capitalism", mille teoreetiliseks aluseks pakutakse nn Chicago-koolkonna monetaristlikku mudelit, vastandab meid tänapäeva Euroopale, kus toimib kõrge sotsiaalsusega turumajanduslik ühiskonnakorraldus.
VEllo Rekkaro on Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud
