Eesti Telefoni ja valitsuse vahel sõlmitud kontsessioonilepingu andmesidevõrke puudutava osa ebatäpne defineering hakkab järsult pidurdama Interneti arengut Eestis.

1992. aasta 16. detsembril sõlmiti Eesti Vabariigi Valitsuse ja AS Eesti Telefon vahel kontsessioonileping, mille kohaselt Eesti riik saavutas väliskapitali kiire juurdevoolu telefoniside arengusse ning AS Eesti Telefon tagas endale monopoolsed õigused telefoniühenduste korraldamisel Eesti ja välismaailma vahel.

Kontsessioonilepingu sõlmimise vajalikkuses ei kahtle keegi, sest vaid väliskapitali abil oli võimalik kiire ning otsustav hüpe N. Liidu aegsest analoogvõrgust kaasaegsesse digijaamade maailma.

Ootamatu pööre

Kontsessioonilepingut sõlmides tegid aga pooled ühe väga põhimõttelise möödalaskmise. 1992. aastal ei teadnud enamik Eesti rahvastikust mitte midagi ülemaailmsest arvutivõrgust. Internet oli tollal kättesaadav põhiliselt akadeemilisele tarbijale (TA instituudid, ülikoolid). Võib kindlalt väita, et tollal puudus Eestis laiem ettekujutus Internetist. Arvatavasti puudusid Interneti-alased teadmised ka valitsusele kontsessioonilepingut nõustanud konsultantidel.

Rootsi ja Soome telekommunikatsioonifirmad, kelle raha ligimeelitamiseks kontsessioonileping alla kirjutati, olid 1992. aasta lõpuks oma tegevuse kaudu hästi kursis nii Interneti, X.25 pakettkommunikatsiooni kui ka kõigi uuemate sideprotokollidega. Väidetavasti sisaldas Eesti Telefoni salajaseks tunnistatud äriplaan juba 1993. aastal võlusõna ISDN, see sideviis muutus Eestis aktuaalseks alles 1995. aasta lõpus.

Asjaolu, mida 1992. aastal teadsid vähesed, kuid mis hetkel hakkab Eesti arengut pidurdama, on kokkuvõtvalt järgmine: Interneti ühenduste jaoks vajatakse tegelikult täpselt samu juhtmeid ja tehnoloogiat, mis on aluseks kõneedastusel Eesti Telefoni transmissioonivõrkudes. Traadid ja tehnoloogia iseenesest poleks probleemiks, kuid konkreetsel juhul on mõlemad kontsessioonilepinguga antud monopoolseks kasutamiseks Eesti Telefonile.

Oletame, et firma soovib üürida suuremahulist sidekanalit väljapoole Eestit. Hindade võrdlemisel selgub, et kasulikum oleks üürida üht kiudu välismaailma suunduvast valguskaablist ning kasutada siis suurema läbilaskevõimega aparatuuri kui Eesti Telefoni oma. Küllaltki usutav, et Eesti Telefonile kui äriettevõttele pole kasulik eraldi kaablikiudu välja rentida, kiu müümine koos sideteenusega tuleb talle palju kasulikum.

Teine näide, asutus soovib valguskaabliga ühendada kaht Tallinna kesklinnas asuvat harukontorit. Võimaluste uurimisel selgub, et ainuke kaablipaigaldusmeetod, mis ei too kaasa miljoneid maksvaid kaevetöid kesklinnas, käib läbi Eesti Telefoni kaablikaevude. Kummagi näite puhul on klient vastamisi klassikalise monopoliga.

On raske ennustada, milliseks võivad tegelikkuses kujuneda ühiskonna ning monopoli vahelised suhted, kuid pinnas konfliktideks on igatahes soodne. See vähene informatsioon, mida õnnestus Eesti Telefoni salajase äriplaani kohta koguda, viitab, et äriplaani preambula ei sea eesmärgiks kasumi taotlemist (nagu võiks ühelt äriplaanilt oodata). äriplaani eesmärkidena mainitakse väidetavalt hoopis Eesti majanduse ja tehnoloogilise taseme arendamist Euroopa nõueteni.

Kui nii, siis kutsub andmeside areng Eestis esile omapärase konflikti Eesti Telefoni omaenda äriplaani ning Soome-Rootsi kapitali hetkehuvide vahel.

Oleks pidanud ette nägema

Eravestlustes Eesti Telefoni tehniliste töötajatega on paljud neist tunnistanud, et ootamatu võrguühenduste ja rendiliinide buum on neilegi üllatuseks. Vahel on Eesti Telefoni lausa alusetult süüdistatud ebaterves konkurentsis (eks ikka siis, kui tellitud liini kiiresti kätte ei saa), kuigi tegelikult kontsessioonileping ja väidetavasti ka salastatud äriplaan ei käsitle digitaalteenuste osutamist kuigivõrd põhjalikult. Dokumentides heietatakse suures osas ikka telefonidega varustatust, sidekvaliteeti ning heal juhul paari uue lisateenuse juurutamise tähtaegu.

Samas on huvitav lugeda Eesti Telefoni hinnakirja, mille umbest 30 leheküljest tervelt neljandiku moodustavad rendiiliinide ning digitaalsete otseühenduste hinnad. Just hinnakirjas on leidnud kajastuse meie aja reaalne tegelikkus. Mis tahtlikult või kogemata pole mahtunud kontsessioonilepingu ja salajase äriplaani ahtasse struktuuri. Pankade rahaautomaadid, lotomängude kassa-aparaadid, ettevõttesisese arvutivõrgu pikendus harukontoritesse - kõik see baseerub digitaalühendustel.

Edasine diskussioon saab toimuda peaasjalikult küsimuses, kas Eesti Vabariigi Valitsus 1992. aasta lõpus oleks suutnud objektiivselt hinnata mingi siinmail tundmatu Interneti võimalikku arengut. Kas tollal oleks võinud ette näha digitaalse andmeside plahvatuslikku arengut ning olukorda, kuhu satub Eesti Vabariik andmeside vallas ühe (justkui vaid telefoniasjandust puudutava) kontsessioonilepingu tagajärjel.

Trumm ees, pulgad takkajärele

Kontsessioonilepingu tekstiga tutvudes tekkis väga vastuolulisi tundeid. Lepingu eestikeelset tõlget ei saa lugeda just eriti täpseks. Lepingu punkt 5.2 väidab rahulikus, peaaegu jutustavas vormis, et "rahvuslik ja rahvusvahelise side, kaasa arvatud andmeside, toimub kontsessionääri võrgu kaudu." Ingliskeelse versiooni toon kõlab mitme kraadi võrra imperatiivsemalt.

Arutelu, kas Interneti edastamiseks tarvitatavad sideprotokollid langevad mõiste switched alla, pole vist päris see resultaat, mida kontsessioonilepingult loodeti.

Lepingu eestikeelne versioon pakub lugejale nii sisulisi kui vormilisi vigu. Jääb mulje, et tegemist on muukeelse originaali suhteliselt mannetu tõlkega. Nii näiteks loeme: "Kontsessionäär ei tohi kaupade ja teenuste pakkujate suhtes kohaldada välistavaid tingimusi, piirates ebaõiglaselt vaba konkurentsi." Ebaõiglaselt vaba konkurents, mis see säärane on?

Sama lepingu punkt 8.9 sätestab, et "kui lepingu lõpetamise või annulleerimise põhjused lähtuvad Valitsusest, garanteerib Valitsus kontsessiooni saajale" h e a d ja p a r e m a t (minu sõrendus, A.V.). Seni teadaolev juriidiline praktika on ehk suuteline hindama kellegi poolt endale lepinguga võetud kohustuste täitmist (või mittetäitmist). Kontsessioonilepingu sõnastus väärtustab aga huvitaval kombel hoopis koha, kust võimaliku annulleerimise põhjused lähtuvad.

Mida toob tulevik?

Võib arvata, et lepinguosaliste suutmatus andmesidevõrke täpselt defineerida ning neid tavaliste telefoniteenustega võrrelda, toob 1996. aastal kaasa ettenägematuid komplikatsioone andmeside vallas. Nüüd tuleb ju tagantjärele tõlgendada, kas Eesti Telefoni "põhiteenuste" hulka kuulub ka andmeside välisriikidega. Kui ei, siis kõnealune kontsessioon andmesidele ei laiene ning nüüd ning edaspidi on Eesti Telefon siseasi, kas ja millise hinnaga ta lubab oma ühendusi Interneti jaoks kasutada. Seevastu, kui kontsessioon hõlmab ka andmesidet, siis nutkem koos, sest Eesti pöörane areng Interneti suunas võib järsult pidurduda.

Kui lugejale nüüd tundub, et telefoni- ja andmesideteenus on hõlpsasti eristatavad, siis pean lugejat kurvastama, juba arvutimessil Kompuuter 95 tutvustati "The Internet Phone" tehnoloogiat, selle abil aga saab rahvusvahelise telefonikõne maha pidada ka piisavalt kiire Interneti ühenduse kaudu.

Artikkel sisaldab autori isiklikku hetkenägemust, mis ei tarvitse ilmtingimata kattuda tööandja ametliku seisukohaga.

ANTO VELDRE