Kommentaar
Tarmo Teder
Kultuurifondi nõukogu esimees Ivi Eenmaa ja Eesti Filmitootjate Liidu esimees Mark Soosaar tegid hiljuti kõigile Eestis tegutsevatele telekanalitele ettepaneku esitada neile 1. oktoobriks 25 filmist koosnev nimekiri. Iga telekanali programmikoostajate maitset hakkab hindama filmiloojate liit - nende maitse valib välja parima filminimekirja ja kultuurifond maksab oma loterii- ja hasartmängudest laekuvatest tuludest kinni kõigi 25 filmi hankimise ja TV-s demonstreerimise.
Nii tahetakse toetada väärtfilmide esitamist Eesti rahvale ja aidata telepublikul paremini osa saada maailma filmikunsti varamust.
Oraganiseerijate omakasupüüdmatu idee on üllas, kuid tundub, et improviseeriv ja tagamaid põhjalikult mitte läbi kaaluv. Eriti kahtlane on filmi tipp-25 hindajate ja otsustajate kitsas ring. Sõnapaar filmitootjate liit kõlab ju uhkelt, aga tegelikult on fassaadi taga peamiselt Mark Soosaare, Valentin Kuigi ja Reet Sokmanni nimed.
Samal ajal tegutseb meil rahvusvaheliselt igati tunnustatud filmiajakirjanike ühing - nn FIPRESCI Eesti rakuke, kuhu kuulub paar tosinat filmikriitikut, -teadlast, -ajakirjanikku, -loojat, -levitajat jm. ühingu koosseis on elukutseilt küllalt erinev, esindatud on filmikunstiga igati pidi seotud isikud. Nende pikaajaliselt kujunenud maitse mitte arvestamine parima filminimekirja valimisel oleks vägagi kahetsusväärne.
Võib päris kindlalt ette ennustada, et sooduspakkumise konkurentsist välja langenud paar-kolm telekanalit protesteerivad hiljem mitmel viisil. õigem oleks valijate ring varem nii reglementeerida, et hiljem kära ja nääklemist ei tekiks. Kuigi parima filminimekirja telekanalimäng on ühelt poolt kahe institutsiooni - kultuurifondi ja filmitootjate liidu siseasi, on väljund teiselt poolt tuhandeisse televaatajaisse puutuv.
See on asja esteetiline - paistab, et tänases Eestis end maskeeriv ent tegelikult vähem tähtsam külg. Olulisem on muidugi raha. ühele, teisele või kolmandale telekanalile (ETV, TV 3 või Kanal 2, ehk ka TV 1?) tasuta süllelangev eetriaeg makstakse ju väärtfilmide näol kultuurifondi poolt kinni. 25 filmi puhul, mis kõik ei pruugi olla täispikad mängufilmid (universaalne nimekiri eeldab kodumaist anima- ja dokfilmi), teeb see ca 25 tundi n-ö puhast eetriaega, mida hakatakse jupitama igasuguste reklaamipausidega. Sealt see suhteliselt väike (võrreldes kommertskanali kuludega) tulu parimaks tunnistatud filmimaitsega telekanalile tulebki.
Koos oma filminimekirjaga peab telekanal esitama nende valitud 25 filmi esitusõiguse maksumuse nende TV-s. Muidugi tehakse see arve ligikaudne, parajat varu igaks juhuks otsa joonistades. Küll kultuurifond kõik kinni maksab.
On mitmeid võimalusi hankida seda Saksa või toda Taani väärtfilmi. Otse Euroopa levifirmade käest Eestisse ühekordseks televisioonis näitamiseks lunastatud õigus maksab mängufilmi puhul 500-700 dollarit. Aga Venemaalt saab 150 dollariga ja mitte keegi ei tea, kas sealsel levitajal on õigus näidata seda filmi Venemaa, SRü või ka Balti riikide territooriumil. Nagu ei teata ette sedagi, mis protsessid pärast heausklikule või poolheausklikule Eesti telekanalile kaela langevad.
Võib päris kindlalt ennustada, et maksumaksjate tasku peal toimivat ja samal ajal dumping-reklaamiga oma eelarvesse lisakroone kasseerivat ETV-d võitjaks ei valita. Tehku seal nii hea nimekiri kui tahes! ülilõdva konkurentsieetikaga ETV on juba ammu end ise piisavalt täis teinud, millele kriitikud osutamast ei väsi. Ka ei tule sisuliselt riigi raha ühest taskust teise tõstmine kõne alla. Seda enam, et see raha on hasartmängukireliselt rahvalt välja peibutatud.
TV 1 on esialgu rohkem paberil kui ekraanil. Nõnda jäävad pealtnäha tõsiselt võetavasse konkurentsi vaid Kanal 2 ja TV 3. Pole raske arvata, keda Soosaar soosib. Nii näib asi tipp-25 filminimekirja valimise praeguse korralduse juures juba ammu ette ära otsustatud.
