ANDRES HERKEL
Avalik-õigusliku televisiooni ja raadio kombineeritud finantseerimine nii riigieelarvest kui reklaamituludest on olnud pidev konfliktide allikas. Loamaksu süsteem meil puudub ning mida aeg edasi, seda utoopilisem paistab olevat selle rakendamine. Seni pole suudetud välja pakkuda ka muid mõistlikke lahendusi.
Pidev konfliktiallikas
Kombineeritud finantseerimise tulemuseks on kombineeritud konflikt. Esiteks kerkib üles nn leivakannika tüli: eraõiguslikud kanalid saavad püsida vaid tänu reklaamituludele ning kuna turg on piiratud, siis käib neile riigieelarvest toetust saavate avalik-õiguslike kanalite osalemine samal reklaamiturul üle mõistuse.
Teiseks jätab riigieelarvest finantseerimine poliitikutele võimaluse avaldada survet, seades rahaeraldise suuruse sõltuvusse lojaalsusest võimulolevale koalitsioonile või erakonnale. Kuni kõige viimase ajani on see olnud pigem teoreetiline kui tegelik konfliktiallikas, mis näitab, et riigivõim on käitunud üpris tsiviliseeritud moel. Rohkem on tähelepanu äratanud kired reklaamiraha jaotumise pärast.
Siiski meenub lähiminevikust vähemalt kaks juhtumit, kus skandaali hõngu oli tunda. 1995. aasta kevadel tahtis peaministrikandidaat Tiit Vähi marssida otsejoones "Aktuaalse kaamera" stuudiosse poliitilist avaldust tegema, unustades, et Eesti Televisioon ei allu peaministrile ja ammugi mitte peaministri kandidaadile.
Mõni kuu hiljem näitas oma puudulikku arusaama avaliku ringhäälingu ja riigivõimu suhetest Vähi valitsuse siseminister Edgar Savisaar, kes küsis Ringhäälingu nõukogult tuge, et hakata oma pressimeeskonnaga ise televisiooni ja raadio eest saateid tegema.
Nüüd ühtäkki teatas Eesti Televisiooni peadirektor Hagi Shein kõigepealt Ringhäälingu nõukogule ning seejärel veidi vaospeetumas toonis ajakirjandusele, et viimasel ajal on ETV-le korduvalt eelarve kaudu survet avaldatud.
"Kui esimesed neli aastat televisiooni peadirektorina möödusid ilma kaudse või otsese poliitilise surveta, siis viimase aasta jooksul on see surve olnud pidev," kinnitas Shein 9. oktoobril Ringhäälingu nõukogule.
Koonderakonna saadikurühma esimees Mart Siiman on niisuguse sobimatu pöördumise ka sisuliselt omaks võtnud, pisendades selle tähtsust väitega, et tema poolt presidendi vastuvõtul Sheinile öeldu oli kõigest "halb nali". Sellistest naljadest on vaid kukesamm "halva unenäoni" Eesti demokraatlikust arengust.
Demokraatia põhiküsimus
Küsimust ei saa taandada pelgalt Eesti Televisiooni eelarve külmutamisele või mittekülmutamisele. Pigem on küsimus selles, kuidas üht või teist asja tehakse.
Olukord, kus Koonderakonnal või valitsusliidul oleks juba ammu tehtud poliitiline otsus avalik-õiguslike ringhäälingute eelarved mingil põhjusel külmutada, mõjuks mitmeti korrektsema ning ühemõttelisemana. Siis langeksid ära kahtlused, et eelarvet kasutatakse silmusena ajakirjanduse sõltumatuse vastu. Aga vähemalt Ringhäälingu nõukogusse kuuluvad valitsusliidu liikmed kinnitavad, et niisugust otsust ei ole - järelikult tuleb rääkida poliitilisest silmusest.
See, kui palju või kas üldse tuleb avalik-õiguslikku televisiooni riigieelarvest finantseerida, on üks küsimus. See, kui finantseerimine seatakse sõltuvusse ühe või teise probleemi ajakirjanduslikust käsitlusest, on sootuks teine küsimus. Ja nimelt: kas meil on tsiviliseeritud, elementaarset ajakirjandusvabadust kaitsev ühiskond või mitte? Muuseas on teine küsimus tunduvalt olulisem kui esimene.
Jääb arusaamatuks, miks esitab pretensioone Koonderakond, kui mõnel teisel on selleks hoopis rohkem põhjust. Näiteks sai Koonderakonna kandidaat Tallinna linnapea kohale hiljuti Eesti Televisioonilt valimiseelsel perioodil terve tunni eetriaega ning pole mingeid märke, et konkurentidele antaks samaväärne võimalus.
Lõpuks tuleb osutada tähelepanu mitte ainult Eesti Televisioonile, vaid ka Eesti Raadiole. Kui raadio peadirektor vaikib, siis ei pea see veel tähendama, et seal probleeme pole. Võib-olla on koguni vastupidi? Võib-olla on Koonderakonna saadikurühma esimees Siimann Eesti Raadio poliitilise joonega hoopis paremini rahul? Ja miks ta ei peaks rahul olema, kui tema saadikurühma nõunik Toivo Aare ise teeb raadios saateid, kus Siimann alatasa intervjueeritavaks satub.
Kõigi muude tõdede kõrval tuleb meil endale selgeks teha ka see, et erakond, kel puudub elementaarne ettekujutus ajakirjanduse ja võimu suhetest demokraatlikus ühiskonnas, ei ole tegelikult küps valitsema.
Sellisel erakonnal tuleb midagi ümber hinnata ja ümber õppida või kui seda ei juhtu, siis peame leppima sellega, et Eesti libiseb tagasi minevikku. On veel kolmaski võimalus, mida Vallo Toometi kuulus pasjanss Tiit Vähile ja Koonderakonnale ette pani - võimult taanduda.
Andres Herkel on Ringhäälingu nõukogu liige
