Peeter Sookruus
Kommentaar
Selline mulje võib jääda viimase aja hoogsatest esinemistest televisiooni ja raadio asjus. Mõnele paistab kõik niigi selge ja imelihtne. Valmis lahendused varnast võtta.
Ringhäälingust ja sellekohase seaduse võimalikust muutmisest oli juttu möödunud neljapäevasel arupidamisel kultuuriministeeriumis.
Kahjuks on sellest pressi jõudnud mõningaid möödarääkimisi ja väärtõlgendusi, osalt selliseski serveeringus, nagu oleksid mõned asjad juba otsustatud.
Nõupidamine tähistas pika protsessi algust, mille käigus soovitakse jõuda raadio- ja teleala täiendava korrastamiseni, töötades välja ettepanekud ringhäälinguseaduse muutmiseks. Kuid juba võib lugeda-kuulda, et Eesti Raadio ja Eesti Televisioon hakkavad taas ühinema, et neist peab kaduma reklaam, et nüüd püütakse heastada vigu, mida surusid "heasse" seaduseelnõusse 1994.aastal ER ja ETV.
Idee ER-i ja ETV tegutsemisest ühe organisatsioonina ei pärine aastast 1993, seda juba prooviti aastal 1990 (jätan kõrvale komiteeaegse kooselu). Mõte küpses 80-ndate lõpus ning käivitus lühiajaks ühendusena Eesti Ringhääling. Toona ER-i ja ETV kiiret lahutamist nõudvad poliitikud tõid samu põhjendusi, mis tänased ühendajad: see oleks otstarbekas nii majanduslikus kui ka sisulises mõttes. Kuid ei siis ega nüüd pole tehtud ühtki tõsist arvestust, milles see otstarbekus väljendub. Kardan, et ainult entusiasmist jääb nii tõsiste otsuste jaoks väheks.
üllatav, et üks kõrgeid ringhäälingujuhte esitab väärteavet ER-i ja ETV osalusest Euroopa ringhäälinguliidus EBU. Eesti liikmemaks EBU-s ei sõltu sellest, kas sinna kuuluvad ER ja ETV eraldi või koos, vaid see on tuletatud statistiliste näitajate põhjal, kus arvestatakse riigi GDP-d, elanike ja tele-raadioaparaatide arvu. Maks jaotub ühe, kahe või enama liikme vahel, kuid ei suurene nende rohkusest sõltuvalt.
Euroopast võib tuua näiteid sellest, kuidas avalik ringhääling tegutseb ühtse raadio-telekompaniina ja kus rahvusraadio- ja televisioon on eraldi. On neidki, kus seda koosolemist alles äsja muudeti liitmise või lahutamise suunas selle maa oludest lähtuvail põhjustel.
Tõsiste probleemide üle võib arutleda mitut moodi. Võib rääkida asjalikult ja oponenti arvestavalt nagu kultuuriministeeriumis. Kuid võib rääkida ka nii, nagu tegi riigikogujast professor Igor Gräzin (PM, 14. 11.). ülbelt lahmiv asjatundmatus, närviline tigedus ja grupihuvidest johtuv must-valgete kiirlahenduste pähemäärimine kategoorilises vormis on muidugi põnev, kuid lihtsas rumaluses naljakas.
Mõistan Gräzini pahameele mehhanismi. Aeg läheb, poliitilised kombinatsioonid Toompeal võivad muutuda vähemsoodsaks ning nii jäävad erameediategelaste ootused täitumata. Juba on aastalõpp käes, aga näe, ETV-lt ja ER-ilt pole ikka veel reklaamiraha kätte saadud.
Gräzin, agar ja enesekindel õpetaja nii põllumeestele kui ka meediategijaile, ei tunne kahjuks Eesti ringhäälinguvallas toimuvat. Tema kuulsad nõudmised ETV uudistejuhile (keda professor peab riigiametnikuks) viivad selleni, et ETV-s ja ER-is kui valdavalt maksumaksjate rahastatud meediakanaleis saaks rääkida ainult seda, mis juhtivale maksumaksjale Gräzinile meeldib. Selline mõtteavaldus teeks au isegi Põhja-Korea ideoloogiajuhtidele.
Valdavalt võõrsil viibiva poliitiku ettepanekud "muutmise strateegiast" avalikus ringhäälingus on abitud ja võhiklikud. Ta ilmselt ei tea, et ER-il on arvestatava tasemega uudistetoimetus, on kultuurisaated, lastesaated, raadiopublitsistika. Nutta taga stagnaaegseid propagandasaateid on muidugi huvitav leid Gräzinilt, kuid täna pole selle soovitusega midagi teha. Lausa jabur on mõte mingist läbikäiguhoovist ER-i ja ETV tehnilise baasi näol, kuhu "väljastpoolt tulijad tulevad oma brigaadidega".
Solvav ja vale on väide, et me küsime vaid raha juurde, midagi väärtuslikku vastu andmata. Seda, mida ER oma saadetes vastu annab, hindab kuulaja, kuhu Gräzin kahjuks ei kuulu, kuna Ameerikasse ER lihtsalt korralikult ei kosta. Samuti võiks teadmiseks võtta, et oma programmide poolest ning mahuka osalejana rahvusvahelises kultuurivahetuses on ER üldtunnustatud avalik-õiguslik ringhääling, sõltumata sellest, meeldib see Gräzinile või mitte. Tema viide viigilehele on rakendatav siis, kui ta peeglisse vaadates otsib varju oma lärmaka võhiklikkuse eest.
Loodan, et kultuuriministeeriumis koos käima hakkav grupp jõuab tõsiste ettepanekuteni, mis Eesti meediamaastikku paremini korraldavad. Lahendades avaliku ringhäälingu kindla rahastamise küsimused, peaks töögrupp jõudma mudelini, kus on määratletud, mida Eestis tahetakse teha avaliku ringhäälingu vallas ja millistes mahtudes. Arvan, et Eestis peaks olema kolm-neli avalikku raadioprogrammi ning aktiivne salvestus- ja kultuurivahetustegevus koondatud nende sihtidega avalik-õiguslikku Eesti Raadiosse. Kas ta on taasliidetud ETV-ga, on juba teine küsimus.
Peeter Sookruus on Eesti Raadio peadirektor
