ANDRES HERKEL
Ringhäälingunõukogu liige, Isamaaliit
ETV endine peadirektor Hagi Shein kinnitab läinudnädalases Eesti Ekspressis, et tema eetikasse ei mahu, kui kolm aastat hullumeelselt tööd rüganud riigitelevisiooni juhatuse liikmed telemajast, kaks kätt taskus, tänavale astuvad.
Kuna tunnen Sheini inimesena, kes ei tee asju, mille õigsuses ta pole veendunud, siis ei kahtle ka selle avalduse siiruses.
Ometi on eetikal ka teine pool, mille suhtes ETV lahkunud juhtkond on pime. Nimelt: summad, millest on jutt, riivavad ühiskonna õiglustunnet. ETV endise juhatuse liikmetele makstavad hüvitised koos preemiate ja puhkuse kompensatsioonidega teevad keskeltläbi rohkem kui 100 000 krooni inimese kohta. Eriti suured lahkumishüvitused on tehtud endisele äritalituse juhile Rait Killandile ning tehnika- ja tootmisjuhile Aimar Prousile.
Asja muudab piinlikuks see, et vastavad töölepingu lõpetamise kokkulepped on sõlmitud oktoobri viimastel päevadel, seega vahetult enne Sheini ametiaja lõppu. Samuti ei ole tegemist sundlahkumistega, vaid minnakse omal soovil.
100 000 krooni aastas on korralik haritlase aastapalk. Enamik õpetajaid, arste, teadlasi ja kõrgkoolide õppejõude võib niisugustest aastatasudest vaid unistada, kõnelemata omal soovil lahkumise hüvitusest. Võime ju rääkida ETV üllast funktsioonist hoida ja säilitada rahvuskultuuri, kuid sajad ja tuhanded inimesed töötavad sama eesmärgi nimel hoopis väiksema raha eest.
Aga küsimus pole üksnes õpetajates, vaid ka nendes lahkunud või lahkuvates teletöötajates, kelle lõpparve koosneb pelgalt puhkusekompensatsioonist. Pole mõtet arutada selle üle, kas juhatusele ja äritalitusele makstud hüvitised tulenesid protestist Toomas Lepa ETV uueks peadirektoriks saamise vastu või peeti sellega silmas midagi, mis juhtus ETV-s aastatel 1992-1993, kui Siimanni-Lepa eestvõttel loodi reklaamimüügiga tegelev monopoolne Reklaamitelevisioon. Praegu toimuval puudub õigustus ning kui Ringhäälingunõukogu võinuks säärast "käkki" ette näha, olnuks Lepa võit teledirektori valimisel ETV eelmisse juhatusse kuulunud Vallo Toometi üle mitte 7:2, vaid 9:0.
Olen Ringhäälingunõukogu liikmena vastutav ETV-s 1997. aasta tegevuse eest ning isegi, kui hüvituste maksmise lepingud olid seaduslikud, ei saa kõrvale jätta moraalset vastutust. Inimesed, kellesse olin suhtunud lugupidamisega, käitusid minu jaoks ehmataval kombel.
Siinkohal ei saa rääkida Ringhäälingunõukogu poolse regulatsiooni puudulikkusest. Pigem tekitavad küsitavusi tööseadused, lubades ametist lahkuval juhil temaga koos lahkuva meeskonna lausa piiramatus ulatuses rahaga üle külvata. Lähedased probleemid on üles kerkinud Tallinna linnavalitsuses ning viimati siseministeeriumis.
Ringhäälingunõukogul ei jää üle muud, kui viia ETV ja Eesti Raadio põhikirjadesse sisse sätted, mis ei luba peadirektoritel sõlmida nõukogu loata suvalisi kompensatsioone lubavaid töölepinguid. Kui poleks ehmatavat pretsedenti, võiks säärast piirangut paranoiliseks pidada.
