Hoone kütmise vajadus sõltub peamiselt välisõhu ööpäevasest temperatuurist. Elamuid mille piirdetarindite soojapidavus on madal ning hoonetes kus on vähem majapidamislikku soojatoodangut (pliidid, pesumasinad, triikrauad, arvutid jms), tuleb hakata kütma juba +13ºC ööpäevase keskmise välisõhu temperatuuri juures.
Rootsis tehtud uurimuste põhjal (peale 1980.a. ehitatud eramutes) alustatakse kütmisega alles +6 7ºC keskmise välisõhu temperatuuri juures. Avalikes hoonetes, kus on palju elektriaparatuuri, tugev tehisvalgustus ja töötajaid ruumis tihedamalt kui elamus, võib kütet vaja minna alles välisõhu ööpäevase keskmise temperatuuri +2 3ºC juures. Keskmist ööpäevast välisõhu temperatuuri, mille puhul hoones on vaja kütma hakata, nimetatakse tasakaalutemperatuuriks. Rakendades erinevaid tasakaalutemperatuure saame normaalse sisekliima ja hoiame kokku küttekulusid. Majanduslikult pole otstarbekas kütet sisse lülitada kõikides hoonetes üheaegselt, nii nagu oli meie kaugkütte süsteemis varasematel aegadel.
Õpperuumide sisekliima on halb. Tihti on probleemiks klassiruumide, auditooriumide jt üldkasutatavate ruumide sisekliima. Kui ruumidesse koguneb teatud perioodiks suurem hulk rahvast, peaks ruumi intensiivselt ventileerima ja kütet vähendama. Näiteks on 40 üliõpilase soojatoodang auditooriumis võrdne 4,5 kW võimsusega küttekeha sisselülitamisega. Sellele lisandub pimedatel hommikutundidel veel umbes 2 kW soojust valgustitest. Kui ruumi on paigaldatud uued õhutihedad aknad, kuid ventilatsioonisüsteem on vana ning väljatõmbel toimiv, siis juba 45 minuti möödumisel on ruum ülekuumenenud ja õhk saastunud. Süsinikdioksiidi mõõtmised klassiruumide õhus näitasid, et uued aknad põhjustavad tunni lõpus CO2 sisalduse tõusu 3-4 korda üle lubatava piiri. Kõrgkoolides, kus loengu pikkus on sageli 90 minutit ja kõik aknad pole vaheajaks avatavad, on olukord veelgi halvem. Akende avamine tunni ajal leevendab küll olukorda, kuid tõmbetuul on teatavasti üks levinumaid külmetushaiguste põhjustajaid.
Uute akende paigaldamisega koolidesse säästetakse kindlasti märkimisväärselt kütet. Ühes tavalises klassiruumis väheneb aastane küttekulu akende asendamisel uutega umbes 2000 kWh võrra, mis annab kaugküttega klassiruumis kokkuhoidu ligi 750 krooni. On igati õige säästa raha piirete soojapidavuse tõstmise kaudu, kuid samas ei tohi unustada ruumide sisekliimat. Säästetud raha tuleb kulutada korraliku ventilatsiooni ja paindliku küttesüsteemi väljaehitamiseks.
Soojustuse tasuvuspiir. Kui palju lisada soojustust hoone piirete täiendavaks soojusisolatsiooniks? Ülemäärane soojustus suurendab ehitusmaksumust ja seina paksust, liiga vähene soojustamine suurendab aga märkimisväärselt hilisemaid küttearveid. Kahe kaalutluse vahel on kuskil optimum, mille poole tasub pürgida.
Hoone piirde soojajuhtivust mõõdetakse vattides ühe ruutmeetri seina pinna kohta, kui temperatuuri erinevus sees ja väljas on 1ºC. Nii on vanatüübilise kahekordsete klaasidega aknal see näitaja 3,0 vanaaegse elamu paeseinal 1,6 vanal tellisseinal 0,9 moodsal aknal 1,9 moodsal seinal 0,25W/(m2 ºC).
Suur osatähtsus seina soojajuhtivuse optimaalsel määramisel on kütteenergia maksumusel. Tuleb leida ehituskulude ja ekspluatatsioonikulude (milles on küte olulisel kohal) summa miinimum, mis ongi optimaalne lahendus. Seda on võimalik välja arvutada Eesti projekteerimisnormide alusel. Tuleb vaid teada kütte-energia hinda, ehitamise hinda, laenuprotsendi suurust, soovitud tasuvusaega jms. Siit nähtub, et kütte hinnal on suur tähtsus, samuti tasuvusajal. Kui on kavas hoonet pikka aega kasutada, tasub tõenäoliselt soojustusse investeerida. Nii soovitab Eesti projekteerimisnorm elekterküttega kergseintega elamu seinale soojajuhtivust mitte üle 0,12 W/(m2ºC), mis nõuaks seina soojustuses vähemalt 25 cm paksust mineraalvilla kihiti. Ja teisalt, kui on võimalik kasutada odavat küttepuud, siis palkmaja, mille seina soojajuhtivus on ligikaudu 0,6 W/(m2 ºC), lisasoojustamine ei tasu ennast lähematel aastakümnetel ära ehk küttepuuga kütja majaomaniku piirde optimaalne soojapidavus on hoopiski madalamal võrreldes elektriga kütjaga.
Projekteerimisbürood kavandavad uutel elamutel ning ka põhjalikul renoveerimisel seinte soojajuhtivuseks 0,20 0,25 W/(m2ºC). Pahatihti, eriti katuslagede lisasoojustamise käigus tehakse lae soojustus õhem kui ehitusnorm seda soovitab. Põhjus on lihtne - efektiivsemaks soojustamiseks ei investeerita pikemat perspektiivi silmas pidades. Tulevikus energia hinnad tõusevad ja tehtud otsused osutuvad ebarentaabliteks.
