Maja välisseinte soojustamisel on esmatähtis valida õige toode
Ehitusmaterjalide kaupluses soojustustoodete hulgas valikuid tehes lähtutakse tihti vaid materjali soetusmaksumusest. Sedalaadi valikud võivad aga mõne aja möödudes suurte ümberehituskulude ja ebakvaliteetse elukeskkonna näol hoone kasutajale kibeda pettumuse valmistada.
Ebameeldivuste vältimiseks tuleks igal ehituse planeerijal teada mõningaid soojustusmaterjalide paigaldamise ehitusfüüsikalisi tingimusi.
Kaupluses erinevate soojustustoodete hulgas valikuid tehes näeme, et tihedamad soojustustooted on tavaliselt kõrgemate soojusjuhtivusnäitajatega. Laialt kasutatavate mineraalvillade hulgas kehtivad aga teatud tingimused, mida hoone piirete soojustamisel tuleb kindlasti teada.
KERGVILLA VAJUMINE TEKITAB SUURI KULUTUSI. Välisseinte soojustamisel pole kergemaid villatooteid kui 17 kg/m3 soovitav kasutada. Seina paigutatud “kergvill” võib sõltuvalt seina välispinna faktuurist aja jooksul vajuda, tekitades seina ülaossa külmasillad, mida on hiljem väga kulukas täita, sest sein tuleb lõhkuda. Lisaks hakkab välisseina paigutatud kergvilla sees õhk soojemal poolel tõusma ja külmemal langema, mistõttu jahtub ka soojustatud seina sisepind. Üliväikese mahumassiga villa puhul hakkab soojaülekandes suurt osatähtsust omav infrapunane kiirgus hõredast materjalist “läbi paistma”.
Seinte kvaliteetne soojustamine kergvilladega on ka ehituslikult üsna keerukas, sest sellist tüüpi villadega on väga raske kindlustada isolatsioonimaterjali ühtlast liibuvust konstruktsioonielementide vastu kogu seina kõrguses. Konstruktsioonielementide vahele tekivad paratamatult praod, kus sisepinna läheduses tekivad tõusvad õhuvoolud ja välispoolel vastupidi õhu langev liikumine.
Kasutades hoone välisseinas kergvilla, maksame poes küll tema eest vähem, aga vajaliku soojapidavuse saavutamiseks peame kavandama soojustuskihi vastavalt paksemana. Paksemates soojustuskihtides tekib kergvillas kihisisene mikrokonvektsioon oluliselt kergemini. Konvektsiooni on võimalik vältida villa isoleerpaberite abil mitmeks vertikaalseks kihiks jaotamisega, kuid see teeb tarindi keerukamaks ja lõpptulemuse kallimaks.
Samuti on paber tundlik niiskuse suhtes ning tal puudub piisav tugevus karkassi võimalike liikumiste korral. Niiskuse tõttu võib paber venida ning põhisoojustusest eemalduda, deformeerumise korral aga rebeneda ning kaotada oma funktsiooni.
KIVIMAJA SEESTPOOLT SOOJUSTAMINE ON RISKANTNE. Soojustuse tõhusa paigaldamise tingimused määrab paljuski, kas tegemist on kivi- või puithoonega. Kivimaja seestpoolt soojustamisega on seotud suured riskid, sest talvel võib seina külma sisepinna ja soojustuse vahele tekkida veeauru kondensaat. Märgudes kahanevad mineraalvillade jt sarnaste materjalide soojapidavuse omadused ning ruumis võivad hakata vohama tervistkahjustavad mikroobid ja bakterid. Äärmisel vajadusel võiks kivimaja sisepinda täiendavalt soojustada vahtpolüuretaaniga. Sellisel juhul on määrav soojustusmaterjali paigaldus, mis ei võimaldaks sooja ja niiske siseõhu jõudmist välispiirde müüritise külma sisepinnani.
Kuid hoolimata korralikust soojustuse paigaldamisest võib aja jooksul hoone konstruktsioonide ebaühtlasel vajumisel või näiteks seintesse elektriinstalatsiooni paigaldamisel esialgne aurutihedus kaduda ning ruumi siseõhk jõuab ikkagi koos kondensaadi tekke ohuga madalatemperatuurilise tarindini.
Puithoonet võib reeglina soojustada nii seest kui väljastpoolt. Kuid ka puitmajade juures varitsevad mõningad ohud. Kui puitmaja on väljastpoolt kaetud aurutõkkekilega, võib seestpoolt soojustamine samuti niiskuskahjustusteni viia.
Liigse soojakao ja võimalike niiskuskahjustuste ohu vähendamiseks tuleb hoone piirdeid, küttesüsteemi ning ventilatsiooni käsitleda tervikuna.
