Anti Kuiv otsib Eesti Nokiat
Poolteist aastat ettevõtluse arendamise sihtasutuse (EAS) tehnoloogilise arenduse valdkonna direktorina ametis olnud Kuiv unistab juhtme- ja paberivabast riigist.
“Kui juhtme- ja paberivaba riik teha prioriteediks, annaks see tohutu tõuke tehnoloogia arendusele,” arvab uuendusi otsiv mees. “Eeldused selleks on olemas – enamik avaliku sektori asju on juba internetis ning Eestil e-valitsus. Tuleb vaid tõsta elanikkonna teadlikkust ning teha arvuti kõigile kättesaadavaks.”
Oskab näha tuleviku suundumusi
##Oma projektidele EAS-ist toetust saanud Curonia Researchi tegevjuhi Ardo Reinsalu sõnul pole Kuiv tüüpiline ametnik, pigem jätab ta ettevõtja mulje, kes ei karda muutusi. “Ta on professionaal, kes ei aja tühja juttu ning hoiab end asjadega kursis.”
Teda 35 kandidaadi hulgast ametikohale soovitanud suurettevõtete assotsiatsiooni tegevdirektor Jaak Saarniit nimetab portreteeritava trumbiks tulevikutunnetust. “Tema eelis oli töötamine innovaatilises tööstusettevõttes Viru Keemia Grupp ning sellele eelnenud töö turunduses ning müügivaldkonnas,” ütles Saarniit.
Ka Tallinna Tehnikaülikooli prorektori Peep Sürje sõnul on oluline, et innovaatiliste projektide rahastamisega tegeleb mees ettevõtlusest. “Kuiv on positiivse mõtlemisega inimene.”
Müügitöö kogemusega tegevjuht leiab, et tema tugev külg on oskus protsessi juhtida ja tulemust hiljem turul maha müüa. Just nende omaduste puudumist heidab Kuiv ette paljudele ettevõtjatele, kes sihtasutusest projektidele raha küsivad.
Valdav enamik Eesti ettevõtjaid ei pea vajalikuks riigi toetusskeemides osaleda. Nad on harjunud ise läbi ajama. Eelmisel aastal esitasid arendusprojektide finantseerimise taotluse umbes 80 ettevõtet, neist 52 sai EAS-i kaudu riigilt toetuse või laenu. Tegemist on väga väikese osaga omamaiste firmade üldarvust, asja võib nimetada pigem klubiliseks tegevuseks. Samas on ots lahti tehtud, sest Euroopa normidele vastavad toetussüsteemid on Eestis toiminud vaid paar aastat. Praegune süsteem ei jõua rohkem ka administreerida.
TTÜ prorektori hinnangul on projektide käsitlemine muutunud viimase aastaga kiiremaks. Reinsalu arvates on avalduste hindamine senisest rangem ning täpsem.
Firmadel pole oskusi ideed müüa
Mullu said eitava finantseerimisotsuse umbes 20 protsenti projektidest. Ülejäänud loobusid ise, kuna jõudsid EAS-i abiga arusaamisele, et pole valmis ideed ellu viima. Põhjuseks nii turustusvõimaluste mittetundmine kui ka firma tehnilise personali vähesed oskused. Sageli puudub ettevõtetes ka inimene, kes valdaks projekti juhtimist.
“Tänu meie nõustamisele jäi neil vale investeerimisotsus tegemata ning selle eest olid paljud tänulikud,” näeb Anti Kuiv ka positiivset. “Raha saamiseks on projektijuhi olemasolu väga oluline, sest geniaalne idee tuleb meile maha müüa. Tuua välja projekti tugevad ja nõrgad küljed. Teiseks peab hiilgava ideega teadlane kaasama mõne kapitalisti erasektoris. Eesti teadlastel puudub paraku selline oskus.” Seda tunnistab ka Sürje.
Kuiv peab senitoetatutest edukaimaks Kodutohtri ehk Docobo projekti (OÜ Curonia Researchi välja töötatud aparaat kroonilisi haigusi põdevatele inimestele), mis avab praegu ka välismaal uksi. Sellest võib tulla midagi väga suurt.
EAS loodab 3–5 aasta pärast näha nende toetatud projektide mõju ühiskonnale. Sajad miljonid toetuseks peaksid muutma elu Eestis.
Propageerib ühiskondlikku kokkulepet
Poliitikud, ülikoolid, äriorganisatsioonid ja avalik sektor peaksid sõlmima teaduse- ja arendustegevuse finantseerimise kokkuleppe järgnevaks kümneks aastaks. Kui riik tahab kõrgtehnoloogiliselt areneda tuleb tagada esiteks teadus ja haridus, teiseks kapital ning kolmandaks turg. Eestis on need kolm tegurit väga nõrgad. Väikese rahvusriigi jaoks on äärmiselt kahjulik vaidlus teemal – kui palju jagada raha põhiteadusele ehk alusuuringutele kui ning palju rakenduspoolele. Teadlastel tuleb jõuda arusaamisele, et ollakse koostööpartnerid rakendajatega. Ülikool peaks töötama koos eraettevõtetega ning arendama tooteid ja teenuseid turu jaoks. Riigi ülesanne on luua tingimused riskikapitalistide tekkeks, näiteks teatud soodustuste näol. “Ilma kapitalita ei rakendu ükski projekt. Praegu on Eestis vaid neli riskikapitalisti,” ütles Kuiv.
Eesti ettevõtete panus arendustegevusse on liialt väike. Riik ja erasektor kulutab aastas teadusarendustegevusele miljard krooni. Soomes on see summa 78 korda suurem.
Meie tootmisettevõtted kulutavad arendustegevusele vaid kaks protsenti netokäibest. Maailma keskmine on 8 protsenti. “Et ettevõttes algaks arvestatav arendustegevus, peaks vastav näitaja olema senisest kaks korda suurem. Poolemiljardilise käibega ettevõte teeks selle raha eest juba midagi ära,” lisas Kuiv.
Suurettevõtete assotsiatsiooni tegevdirektori sõnul on see suur raha, mida firmad ei ole veel täna valmis investeerima. Põhirõhk on pandud saneerimisele, arendustegevuse finantseerimine on järgmine etapp.
“Praegu on omanike jaoks parim äri ettevõtete müümine väliskapitalile,” ütles Saarniit.
“Kinnistunud uskumuste lõhkumine on just teaduses kõige raskem tulema. Näiteks seni, kuni teadlased usuvad pimesi Newtoni gravitatsiooni seadust, ei avastata tõukejõudu, mis lennutaks raketti valguskiirusel. NASA on juba kuus aastat üritanud selles vallas saavutada läbimurret.”
Enim potentsiaali näeb Kuiv uute ravimite ja preparaatide ning mobiili- ja arvutitarkvara lahenduste väljatöötamises.
Kuiv unistab, et pensionile jäädes hakkab ta Eestis korraldama koolilaste leiutiste konkurssi. Eeskujuks on põhjanaabrite kümne aasta pikkuse traditsiooniga konkurss “Inno Suomi”, kus mullu osales 276 last. Võitjaks tuli esimese klassi poisi leiutatud mürgiseenedetektor.
