Juhan Parts: vaja on rohkem insenere
Millest me räägime, kui räägime teadmispõhisest majandusest? Kui Eesti ja Leedu on täna samal positsioonil, siis kümne aasta pärast enam mitte? Kuidas garanteerida, et oleks ees?
Ma näen üht tähtsamat arengumootorit haridusstrateegia muutmises. Täna on akadeemilise ülikoolihariduse osakaal liiga suur, võrreldes rakendusliku kõrgharidusega. Küsimus on tehnoloogilise ja akadeemilise hariduse vahekorras, mis enamikus arenenud riikides on vastavuses ühiskonna eesmärkidega. Mis tähendab nii proportsionaalselt kui ka ressursiliselt tasakaalustatud lähenemist. Kui paljud haridusspetsialistid suudaksid hinnata, et see rahvuslik rikkus, mille me haridusse paigutame, ei oleks tarbetult kulutatud raha?
Tuleb vaadelda eelkõige inimese võimekust ja valmisolekut elada ning töötada tehnilises ja tehnoloogilises ühiskonnas. See oleks esimene sisuline sisend ükskõik millise taseme hariduse õppekavas. Seda ei ole täna saavutatud ja see ongi väga keeruline ülesanne. Alates üldharidusest kuni täiskasvanute ümberõppeni.
Kas me võime kaudselt märkidena kasutada Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli sümboleid? Ja Tallinn on kaotaja osas?
Mulle teeb tõsist muret Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) seis. Ma tean, et TTÜ on teinud tugevaid jõupingutusi. Minu arvates ei ole see aga piisav, Eesti vajab hariduse rahastamises märksa tõsisemaid muutusi, et TTÜ oleks võrreldav näiteks Dublini ülikooliga.
Need kaks süsteemi haru – rakendusliku ja akadeemilise hariduse osakaal – on tähtis vaidluskoht, kus täna on rakenduskõrgharidus alla jäänud. Selle õige balansi leidmine on valuline, kuid tuleb ette võtta. See annaks väga selge sõnumi kogu haridusketi ümberkorraldamisele ülevalt alla.
Võtmekohaks on tehnika ja tehnoloogia paradigma sissetoomine ükskõik millise õppetaseme õppeprogrammi. Jah, see muutus on keeruline, kuid tarvilik. See on haridusministeeriumi prioriteetide prioriteet ja eesmärk peab olema süsteemi muutmine nii, et kahe-kolme aasta pärast saaksime öelda, et lahendus rahuldab meid viie-kümne aasta perspektiivis. Selline oleks ajaline raamistik. Ja selle baasilt saame rääkida Eesti edust tulevikus.
Oleme NATO ja Euroopa Liidu lävepakul. See on sündinud ligi kümneaastase poliitilise konsensuse baasil. Praegu ei oska enam keegi nimetada Eesti tulevikueesmärke, kui heaoluühiskond välja arvata. Kuid mis on hea
oluühiskond?
Euroopa Liit ja NATO on ainult vahendid, et jõuda inimeste heaolu kasvatamiseni. Kuid heaolu, nagu me näeme, jookseb eest ära. Tähtis on mõista, et heaolu toodab ennekõike majanduskasv. Majanduskasvu küsimus on riigi konkurentsivõime küsimus – inimene kui tööjõud, haridus, innovatsioon, infoühiskond ja lõpuks ei tohi unustada elukeskkonda. Praegu arvatakse, et majanduse tänased arengumootorid hakkavad Eestis ammenduma. Ei hakka – ammenduma hakkab inimeste taluvus olla odav tööjõud. Seda on meil seni käsitletud kui peamist arengumootorit ja konkurentsieelist. Sellest ideoloogiast peaksime juba ammu eemaldunud olema. Küsimus on: kuidas luua rohkem lisaväärtust ja mis on tänased piirangud?
Ühiskonnas on aina kõlavamaks saanud sotsiaalse ebavõrdsuse diskussioon. Et näiteks maksusüsteem peaks seda eesmärki kandma.
Väga populaarseks on saanud hüüdlause “Likvideerime vaesuse ära!”. Saan aru, et siin on küsimus selles, kas me ikka tegeleme piisavalt sotsiaalsete probleemidega. Kuid seda saab iseloomustada ka kihuga jaotada olemasolevat ja siis deklareerida, et selle läbi me ehitame heaoluühiskonda.
Kutsun üles mitte ümber jagama. Vaatame, millises olukorras on Saksamaa, millises Rootsi. Arvan, et meil ei ole veel õigust olla laisk ja alustada tänavavestlust sõbraga teemal: mitu päeva sina oled sel aastal juba haige olnud?
Kohati ollakse teravad ja hüütakse retooriliselt: millal me ometi jõuame Soomele järele? Kuid on selge, et me ei jõua sellele tasandile üleöö. Majanduspoliitika ja sotsiaalpoliitika tasakaalustatud arengumudelis ei tohi praegu eksida. Kui eksime, ei jõua me heaoluühiskonda kunagi.
Kas Eestis on klassiviha?
Seda võiks nimetada ümberjaotamise kihuks. Mina sõnastaks tänase probleemi pigem kui soovi saavutada ühiskondlikku mõistmist eri elatustasemega inimeste ja rühmade vahel. Meie ühine huvi on, et kedagi ei tohi takistada olemast edukas, aga ei tohi ka kedagi maha jätta. Ja võib-olla tõesti on keegi maha jäänud, nii kaua kui on kestnud Eesti riigi areng, on inimeste heaolu tase tõusnud.
Me loodame arenguhüppele, kuid kus, kunas ja mis ressurssidega? Riik plaanib riskifondi loomist paljude juba olemasolevate kõrvale. Kas ja kui palju on vaja ettevõtjale öelda, mis on arengu prioriteedid?
Eestis on räägitud suundumustest infotehnoloogia, materjalitehnoloogia ja biotehnoloogia valdkondades. Kuid ma julgustaks Eestis ka tuntud-teatud majandusharude, nagu kergetööstuse juurde jäämist. Ja ka selles vallas peab olema innovaatiline. Riik ei saa otseselt määrata nn läbimurdesektoreid. Riik saab oma suhtumist näidata riskikapitali fondi käivitamise või hariduspoliitika suunamisega. Täna peab riik andma süsti, et kerkiks pinnale “hulle ideid”. Ideed peavad tulema igalt poolt, et säilitada oma konkurentsieeliseid. Ega me lihtsalt niisama makse ei alanda.
Ega Soome ole praegu oma majandusarengu tasemega enam rahul, otsitakse uut tasakaalupunkti.
Paljud noored loodavad heale töökohale, mis tagaks muretu ja lõbusa elu, kus oleks vähem riske, rääkimata vastutusest, mis tekib ettevõtluses. Kes on ettevõtja meie ühiskonnas praegu: paaria, heategija, kurjategija, tööandja, väärtuste looja?
Hoiakute küsimus. Ettevõtjad peavad ise väga palju ära tegema. Arusaam, et ettevõtja on hinnatud kui rahvusliku rikkuse looja, kes annab kaaskodanikele tööd, seisab tihti ka ettevõtjates endis kinni, nende suhtumises. Tähtis on riskijulguse ja ettevõtlusvaimu hoidmine. See väljendub positiivsetes näidetes ja hoiakutes. Ettevõtluses ebaõnnestumine, kui see ei ole kuritegelik, on normaalne, ei midagi halba. Üks asi ebaõnnestus – tuleb edasi proovida, ja selle üle ei tohi aasida ega varvastel trampida. Lugege näiteks Kauppalehtit.
Saan aru, et valitsus on otsustanud järgmise aasta lõpuks asutada riskikapitali fondi. Samas on meil riigi ressursse eri fondides ja asutustes. Mis on vahet, kust raha tuleb, kui on idee?
Teadlased on seisukohal, et seda on vaja. Ma ise nimetan seda riskikapitali fondi “hullude ideede pangaks”. Projektid, mis on kõrge riskiastmega ja mille tasuvusaeg vajab kannatlikumat kapitali. Loomulikult ei plaani me siin Jaan Tatikaid rahastama hakata. Lisaks passiivsele rahale on vaja leida ka aktiivne oskusteave. Tähtis on, et väärtus loodaks Eestis ja see ka jääks siia. Teine pool on ühiskonna innovatsiooniteaduslikkuse edendamine. Praegu on kokkulepe Strateegiliste Algatuste Keskusega (SAK), et nad esitaks konkreetse plaani, kuidas saavutada eri sihtgruppides konsensust ja arusaamist sellest, kuhu me liigume.
Rahalistes mahtudes räägiks esialgu 100 miljonist kroonist. Kuid see saab olla sammsammuline liikumine. Kaasata on vaja ka erakapitali.
Eesti on väga erisuguste arengutasemetega riik, kui vaadata piirkonniti. Kas sellest ei saa üht arengut takistavat faktorit?
Oluline on elu areng eri piirkondades ja arengu Tallinna koondumist ma ei kardaks. Võtmeküsimus on omavalitsuste vähendamine. Selles seisneb rahakasutamise efektiivsus. Kas kaks või kolm korda, on tehniline küsimus. Eesmärk on omavalitsuste optimaalne võrk paika saada enne 2005. aasta valimisi. Järgmise aasta 1. aprillil peaks olema õiguslik raamistik laual.
Küsimus on tegelikult: millised vahendid on valitsusel selle muutuse läbiviimiseks? Ja siin me tuleme Euroopa vahendite juurde. Regionaalarengu, sotsiaal- ja infrastruktuuri vahendite suunamisel on valitsusel võimalik seada regionaalseid prioriteete, kui omavalitsused liituvad. Kui nad liituvad, siis suudavad nad hallata projekte ja neid ka genereerida. Kui ei, siis ei.
