Mari Meel: raske on leida üdini ausat ärimeest
Miks ei leidu tänapäeval suurärimeest, kes 1990. aastatel poleks teinud mingit valgustkartvat tehingut?
Ma usun, et mõni inimene on juhuslikult ka selline, kel ei ole midagi varjata, aga see oleks vist suur juhus. Üle maailma nimetatakse seda kapitali esialgseks akumulatsiooniks. Nii oli see kunagi Ameerikas ja mujal maailmas, aga meil on julm esimene staadium jäänud nii värskesse ajalukku.
Nii et kõik on veel selgelt meeles, kõik mäletavad ärimeeste tegusid?
Jah, kõik tuleb varem või hiljem välja. Meie kiiresti arenevas ühiskonnas võib ärisaladus kesta vaid viis aastat.
Kuidas hindate Lipstoki, Hanschmidti või Pandi vaikimist isegi pärast avalikkuse survet saada selgitusi nende tehingute kohta?
Vaikimine on tingitud tihti soovist midagi varjata või siis võetakse aega mõelda välja vabandusi, kui ei saa kõigest ausalt rääkida. Vahel on tõe rääkimine nii keeruline, et see, kellele räägid, ei saa aru ja kutsub esile vääritimõistmist.
Pugemine ärisaladuse taha on siis vahel õigustatud?
Kindlasti. Ärisaladused võivad olla seotud innovatsiooniga, toote riskide, riskantsete börsitehingutega. Kui enne õiget aega avalikustada tehinguga kaasnevaid riske, võivad aktsionärid hirmuda, võib tekkida börsipaanika ja ettevõte võib minna pankrotti.
Ärieetikas on selline spetsiifiline termin nagu raamatupidaja dilemma – on vaja otsustada, millistest riskidest rääkida ja millistest mitte.
Kui me elame riskide tingimustes, siis tuleb mõelda, kuidas tõde avaldada. Kõige kindlam on vaikida, nagu tegid Lipstok ja Hanschmidt, aga see vaikus hästi ei lõhna.
Kuidas suhtute äriringkonna püüdu lahutada seaduslikkus ja eetilisus?
Seda ei saa teha, kuna seadused põhinevad ühiskonna eetikanormidel. Õigusriigis peaks ideaalsel juhul seadus ja eetika olema kooskõlas, kattuma.
Ma pole näinud inimest, kes peaks end ebaeetiliseks. Alati võib anda mingi eetilise põhjenduse ja ma usun, et neil, kes erastasid või ärastasid, võis olla utilitaarne põhjendus.
Tsiviilõigusriigis elama harjunud inimeste eneseteadvuses ja selgitustes on juurdunud hoiak, et peab täitma seadusi ja kõik muu, mis on üle seaduste piiride, pole kohustuslik Seadus peaks ju olema ühiskonna moraalinormidega kooskõlas. Kui seaduslikult käituda, käitutakse ka eetiliselt. Demokraatlikes ja arenenud ühiskondades, kus on kirik ja riik lahutatud ning seadus ei põhine usul, on eetiliste veendumuste ja moraalsete tõekspidamiste paljusus. Siis ei saa rääkida ühtsest eetikast.
Kus kulgevad eetika piirid?
Neid on võimatu määratleda. Esimese Eesti Vabariigi kõrgematesse äriringkondades oli kehtinud seadustamata eetiline norm, et kui sa saad oma tehingult kasu üle 1/6, siis see on liigkasuvõtmine. Kui tahtsid kuuluda kõrgemasse äriringkonda, siis üle selle ei tohtinud kasumit saada.
Praegust olukorda võib nimetada ka eetiliseks kriisiks, see iseloomustab kõiki demokraatlikult arenenud ühiskondi. Sellises olukorras eetikale piire seada pole võimalik, seda saab teha vaid oma ettevõtte sees.
1993.–1994. aastal, kui hakkasime õpetama ärieetikat, oli üliõpilaste suhtumine sellesse ainesse alavääristav – mis on äril eetikaga pistmist?. Nüüd on suhtumine muutunud. See näitab mingil määral ka Eesti ärimaailma edasiminekut.
Väärtushinnangud on muutunud
Estonian Business Schooli juhtimise ja käitumisteaduste õppetoolid korraldasid üliõpilaste väärtushinnangute uuringu, mis oli jätk 2000. aastal tehtud uuringule.
Viis aastat tagasi peeti kõige tähtsamaks äriga seonduvat firma toodangu või teenuste kvaliteeti, regulaarset majandustegevuse analüüsi, konkurentide pidevat jälgimist ja reklaami.
Järgnevalt tähtsustati juhi isikuga seonduvat: ettevõtlikkust ja loovust probleemide lahendamisel, mõtteerksust, kogemusi ja tasakaalukust.
Viiendal kohal olid sotsiaalsed väärtused ja kuuendal eetilised väärtused: ausus, humaansus, demokraatlik juhtimisstiil, mõtte- ja sõnavabadus firmas.
2005. aastal olid äriga seonduvad väärtused langenud esimeselt kohalt neljandale, esikohale olid tõusnud juhi isikuga seonduvad väärtused. Teisel kohal olid sotsiaalsed väärtused, mis tõstsid esile ladusat koostööd, häid suhteid töötajate ja alluvate vahel.
Kolmandale kohale olid tõusnud eetilised, ausust ja inimlikkust rõhutavad väärtushinnangud.
Professor Ruth Alasi sõnul võib uuringu põhjal järeldada, et oma väärtushinnangute poolest hakkab Eesti integreeruma Euroopa Liitu. Omaks on võetud samad väärtused, mis iseloomustasid Soomet sama uuringu andmeil juba 1996. ja 2000. aastal.
