Prantslased nõuavad Põltsamaa veini Pariisi kohvikutesse

Eesti veinitööstus valdavalt kiratseb: kõrge aktsiis vähendas toodangumahtu kordades, lähitulevikus kipub veinihinda mõjutama suhkru kallinemine.

Täna tegutseb Eestimaal seitse veinitööstust. Enamjaolt on need alguse saanud omaaegsete kolhooside ja sohvooside abitootmisest ning asuvad laiali Eesti erinevates maapiirkondades. Näiteks suurima tootja, 1967. aastal asutatud Võhu veinitööstuse võtsid 11 aastat tagasi üle rohkem kui 30 töötajat. Tänaseks on omanikering küll märgatavalt vähenenud, kuid ulatub ikka üle 20. ?Paar viimast aastat pole me dividende maksnud, aga oma raha said nad tagasi esimese kolme aastaga ja rohkemgi veel,? kirjeldab juhatuse esimees Kalev Onga.

Kõnnime ringi tänavu 720 tonni siidrimaterjali ning veini tootva Võhu veinitehase hiigelsuurel, ligi 2000-ruutmeetrisel pinnal. Tehas ning selle ümber asuva endise kolhoosikompleksi neli hektarit olid paksude metsade keskelt vaevalt leitavad. Mit kivihoone ruumi seisab tühjana, sest nii palju pole 24 töötajaga tehasele tarvis.

Vilde-nimelise kolhoosi reorganiseerimisel tekkinud 36 üksusest enamik on tänaseks müüdud või pankrotis. Püsima ei jäänud näiteks vorstitööstus, karusloomakasvatus, aiand. ?Otsustasime, et lihtsalt ei saa lasta veinitehasel laguneda,? räägib Onga. Seepärast ei investeeritud uue ja moodsama tehase loomisesse, mis oleks ilmselt odavam tulnud, vaid turgutatakse, uuendatakse ja parandatakse senist. Samuti tegelevad veinitöösturid ümbruse korrastamisega: näiteks osteti ära pankrotistunud aiandi varad ja müüdi edasi. Tänaseks on aiand taas edukalt käivitunud.

Töötegemise rõõm

On olnud paremaid ja halvemaid aegu, räägib Onga. Mingit suurt kasumit veinitootmisega ei teeni, viimased aastad on tegutsetud nulli piiril, sel aastal peaks tulema pisitilluke kasum. ?Töötegemise rõõm, miinusesse ei jää,? iseloomustab mees. Küsimusele, miks ta selles äris ikka edasi tegutseb, järgneb kiire ja lühike vastus: ?Toimetame regionaalpoliitikat!? Annavad ju veinitööstused üle Eesti kokku tööd ja leiba paarisajale inimesele. Samapalju on marja- ja õunakasvatajaid, kes igal suvel-sügisel võivad loota, et tehas saagi üles ostab.

Peale Võhu toodavad veini koos siidrimaterjalidega Tarco Vein, Põltsamaa Felix, Karme, Nurga, Linda Nektar ja Valtu Vein, kokku ligi 2,7 miljonit liitrit aastas.

?Peedi? maine

Kuid superhästi ei lähe ühelgi tegijatest. Kasumid on väikesed, kuigi kunagine ?Eesti peedi? maine kipub järjest enam tuhmuma ja meelitab eestlase kodumaa veini juurde (ligikaudu iga kolmas Eestist ostetav veiniliiter on siin tehtud).

Pole sugugi välistatud, et tuleval aastal mõni väiksem veinitootja uksed kinni paneb, hindab Eesti vanima veinitööstuse, ligi 80-aastase Põltsamaa Felixi juhataja Anti Orav. Eriti keeruline olevat kangesdatud ja odavama hinnaklassiga veinitootjatel, mis turul konkureerivad kangete õlledega. Põltsamaa ise just ülisandi seisu üle ei kurda, mahud vähenesid mullusega võrreldes vaid ligi kümnendiku. Kangestatud veinide tootmisele pani Põltsamaa kvaliteedi huvides ja maine tõstmiseks punkti juba üheksa aastat tagasi. Seetõttu ostetakse täna veini rohkem millegi muu, kui odava hinna pärast.

Samuti moodustab veinitööstus Põltsamaa toodangust kõigest viis protsenti ning kahjumi puhul oleks lihtne kulusid optimeerida. ?Õnneks oleme viimastel aastatel olnud väikses kasumis,? lisab Orav.

Samas on näiteks Võhu veini tootmismahud alates maikuust kukkunud ligi kolmandiku. Veelgi kurvemad on lood Tarco veinitehasega, mille toodangu läbimüük vähenes ligi 40 protsenti.

Veinitootjate nördimuseks kehtestas riik marjaveinidele 10,4-kroonise aktsiisimaksu nagu viinamarjaveinidelegi. Samas on veinide aktsiis Euroopa Liidu normdokumentides nullmääraga, mida kasutavad näiteks Saksamaa, Hispaania, Portugal või Kreeka. Eesti Veinitootjate Liit pani ette 6,5-kroonise aktsiisi, millega nende hinnangul jäänuks Eesti tootjad sissetoojatega võrdsele pulgale.

Valulik vaidlus

Aktsiisi tulekule eelnes valulik vaidlus teemal, kas tulevikus tohib puuvilja- ja marjaveine edasi veiniks nimetada. Etiketile trükkimiseks pakuti uue nimetusena välja kääritatud marjajook või vahetoode. Vaidlus lahenes siiski positiivselt, veinitootjad said loa sama nimetuse all jätkata.

?Leidke veel mõni selline firma, kes 18-miljonilise käibe juures maksab riigile kaheksa miljoni krooni eest makse,? lausub Kalev Onga. Tema sõnul ei tea kunagi ette, kust jälle järgmine löök võib tulla. Praegu võitleb veinitootjate liit juhatuse esimehe ning riigikogu rahanduskomisjoni aseesimehe Vello Tafenau eestvedamisel selle nimel, et aktsiis enam kõrgemaks ei läheks.

Oht on olemas, sest aastate vältel on laekunud seadusemuudatusi kõige ootamatumal hetkel. Näiteks seadus, mis sätestas, et alkoholi ei tohi reklaamida sõnaga ?naps?. Võhu vein oli selle peale sunnitud Munga kirsinapsi etiketid ümber tegema Munga kirsipisaraks.

Anti Orava sõnul ootab veinitööstureid tuleval aastal tagasilöök kallinenud suhkru näol. Et veini laagerdumine võtab aega, pole suhkur seni veel veini hinda mõjutanud. Kuid hiljemalt järgmisel aastal peavad tööstused suhkrut kallimalt ostma hakkama.

Käärid peituvad selles, et veini hinda ei saa palju tõsta. Sel juhul eelistavad hinnatundlikud tarbijad pigem õlut või kalduvad välismaise veini kasuks otsustama. Eesti veiniturg on kitsuke ja lootust eriti välismaale müüa ei ole: Onga sõnul olevat vähemasti Põhjamaa naabrid sissetoodava suhtes küllalt vaenulikult meelestatud. Põltsamaa eksportis sel aastal kümnendiku toodangust Leetu, kuid sealsete aktsiiside tõusu tõttu kipub seegi turg tulevikus ära vajuma.

Eesti vein Pariisis

Väljastpoolt Eestit ei teata suurt midagi siinsest veinist. Tõsi, kui kord mekitud, siis teist korda ära ei öelda. Põltsamaa veinikeldrisse jõuavad välismaalased sageli kohale just mõne tuttava-sõbra soovitusel. Prantslastelt tuli aga pakkumine hakata Pariisi kohvikus Põltsamaa veini müüma.

Eesti pole teab kui kuulus veinimaa, kuigi traditsioone jätkub. Mõningatel andmetel toodeti siin veini juba 15. sajandil ning kindlasti müügiks 19. sajandil mõisates. Kasvumahtu kohalikul turul justkui oleks: tänane eestlane tarbib aastas keskmiselt kuus-seitse liitrit veini, veinimaade Itaalia või Prantsusmaa 50?60 liitri kõrval.