Kütuseäri Tartu moodi: lihtne, tagasihoidlik ja kohutavalt suur

Kaks Tartu meest, Jaan Soomets ja Albin Tituk, on mõne aastaga üsna tähelepandamatul moel püsti pannud kahe miljardi kroonise käibega kütuseäri.

Kohe alustuseks tõrjuvad Soomets ja Tituk suure käibe jutu tagasi. Äris, kus mahud suured ja marginaal väike, pole käive mingi näitaja. Viimasel ajal ei peagi midagi uut tegema, et käive kasvaks. Kütusehinna enda tõus teeb töö ära. Ja kui riik paneb veel omalt poolt ühe krooni aktsiisi otsa,

tulebki jälle naksti 150 miljonit käivet iseenesest juurde. Siiski-siiski, nelja aastaga on mehed enda kätte haaranud ligi 20% Eesti kütusehulgimüügiturust.

Seda kahe miljardi kroonist äri aetakse Tartus Tähe tänava lõpus üsna linna ääres. Kontor on väike ja tagasihoidlik. Tituk ja Soomets ise istuvad otse välisukse kõrval, nina vastu nina ? meetri kaugusel teineteisest. Ülemuste ja töötajate vahel siin joont ei tõmmata. Kõik on omavahel koos ja segamini. Soomets lisab, et nad on teadlikult hoidnud madalat profiili ja püüdnud äri võimalikult lihtsana hoida. Ega neid ajakirjanike tähelepanugi eriti köida.

Kui äri juhivad Soomets ja Tituk sisuliselt ühe laua tagant, siis seaduse mõttes on tegemist siiski kahe eri firmaga. Soometsale kuulub firma Mark-Oil ja tema tegeleb kütuse hulgimüügiga Eesti turul. Tituk omab ja juhib äri teist otsa ? Reval-Oili. Tema ülesandeks siis Markile vajamineva kütuse Venemaalt kohale importimine. Väga lihtsalt öeldes lähebki joon kahe firma tegemiste vahel sealt, kus Eesti piirgi. Vahel juhtub muidugi

ka seda, et Soomets peab Reval-Oili asju ajama ning vastupidi, Tituk siis omakorda Mark-Oiliga tegelema.

Algas riiulifirmast

Mark-Oili ja Reval-Oili algus oli väga proosaline. Aastal 2000 läksid mehed ?riiulisse? ja küsisid, on teil siin mõnda kütusega tegelevat firmat. Ja näed, oligi. Palun, siin on Mark-Oil, tegevuseks märgitud hulgimüük ja vaatame veel, näed Reval-Oil, tegevuseks märgitud import. Alguses võib-olla mõneks tehinguks mõeldud firmadest on tänaseks kasvanud suured tegijad. Marki eelmise aasta käive oli üle miljardi krooni, Revalil jäi miljardist veel veidi puudu. Albin Tituk usub, et uuel aastal tõusnud hinnad parandavad ka selle iluvea ning Jaani järel saab ka tema oma esimese miljardi kätte.

Jaan Soomets ja Albin Tituk said omavahel tuttavaks juba palju aastaid tagasi ning aasta 2000 polnud ka nende esimene kokkupuude kütusega. Kunagi Eesti äri algusaegadel töötasid mõlemad sellises kohas nagu Postimehe Ärikeskus või Postimehe Börs, mehed ei mäleta enam isegi täpselt, kuidas seda nimetati. See oli selline ajalehepinda omav struktuur, mis tegeles kuulutuste vastuvõtu ja vahendamisega. Soomets naerab praegu, kui seda äri meenutab. Keegi tuli ja ütles, et mul on üks hunnik ehitusplokke. Nemad panid kuulutuse ?Müüme plokke?. Siis tuli keegi, kes küsis plokke. Soomets nüüd omakorda ütles, et plokid on vaat seal nurga taga ja väike raha siis selle info eest. Keeruliste asjadega nagu kinnisvara niimoodi tegeleda ei saanud, kuid lihtsad asjad läksid kaubaks küll ? naelad, kruvid, tellised, metall, aiavõrk ning siis hakkas ka kütus sisse jooksma. Vaat selline äri. Ei midagi keerulist. Mis aga tagasi vaadates oluline, sealt tuli Soometsale-Titukile esimene kogemus ja esimesed ärikontaktid.

Lihtne ja loogiline äri

Soomets ütleb, et kütus kujunes põhitegevuseks just nagu iseenesest. Talle meeldib, et kütuseäri on tegelikult hästi lihtne ja loogiline. Ei mingit kosmosetehnoloogiat, ei mingit leiutamist. Jah, mõned aastad tagasi oli veel igasuguseid võimalusi kütuselisanditega teenida. Blendimine ja kompaundeerimine olid kuumad sõnad. Siis tuli näpuga seaduses hoolega järge ajada ja vaadata, mis siis täna lubatud või keelatud. Tänaseks on aga ka need asjad selgeks räägitud ja turg paika loksunud. Praegu näeb Soometsa ja Tituki äri välja selline ? ostad tehasest kütuse, pumpad selle vagunisse, siis tood selle Tartu terminali ja sealt edasi vead selle klientidele. Tituk hoolitseb siis lõigu eest Eesti piirini ja Soomets sealt edasi.

Kõik teenused, mis vähegi võimalik, ostetakse sisse. Soomets on Mark-Oilile ka mõned autod muretsenud, et terminalist klientidele kütust laiali vedada, kuid tegelikult saaks ka selle tegevuse teistele jätta. Lihtne ärimudel on olnud teadlik valik. Teha väga kitsast ala, kuid seda siis võimalikult hästi. Pastakas, arvuti ja telefon. Muud polegi vaja, võiks lausa kodus töötada. Mõlemad mehed ütlevad, et kui äriga peaks midagi juhtuma, seadused muutuma või mis iganes, siis võiksid nad kas või hommepäev kotid kokku pakkida ja mingi muu asjaga tegelema hakata. Palgal on Mark-Oilis hetkel kümmekond inimest. Tituk on aga oma Reval-Oilis lausa ainuke töötaja. Ühemehefirma, 850 miljonit krooni käivet. Pole paha.

Väikesest suureks

Kütust toovad Soomets ja Tituk Eestisse ida poolt. Tartu meeste peamised partnerid on KirisŠi naftatehas Peterburi lähedal, Jaroslavli tehas, paar tehast ka Valgevenes ning leedukate Ma?eikiai. Kaugemale Uuralite taha mehed ei vaata. Liiga kauge, liiga keeruline, liiga kallis. Pole lihtsalt mõtet.

Päris alguses oli naftatehastega suhtlemine paras jändamine. Kui esimest korda KirisŠi naftabossidega kohtumas käidi, valitses umbusk mõlemal pool lauda. Tartlased põrnitsesid altkulmu Vene naftabojaare ja mõtlesid ?kui nüüd raha üle kanname, kas nad ikka kütust siis annavad. Aga kui ei anna, aja siis Venemaa avarustest õigust taga?. Sääraseid mõtteid mõlgutasid aga ka Kiriši bossid: ?Mis tüübid need sellised on, mida nad meist tahavad? Anname neile küll kütust, aga kas raha ka ikka tuleb??

Kütusepank

Nii algaski sipsimine väikeste kogustega. Tsisternike siit, tsisternike sealt. Siis kaks-kolm tsisterni. Kui aga lõpuks endale nimi tehti, kasvasid ka mahud. Täna räägitakse ešelonidest ja koguseid mõõdetakse tuhandetes tonnides. Tituk lisab siia, et viimasel ajal on ta siiski natuke ettevaatlikumaks muutunud. Toob pigem poole ešeloni kaupa, kuid sellevõrra tihedamalt. Nafta hind teeb lihtsalt selliseid imelikke trikke, et väga ei tahaks riskida. Kui noorem Bush jälle Iraagis sõtta läks, hakkas üks igavene tõmblemine. Sõda käis ja Tituk pani parajasti Peterburi juures rongi kütust täis ning maksis tehasele loomulikult sõjahindades. Kui rong aga mõni päev hiljem Eestisse jõudis, oli sõda vahepeal otsa saanud ning hinnadki teiseks muutunud. 2500-tonnise ešeloni puhul tähendas see aga, et kolm miljonit krooni oli lihtsalt õhku haihtunud.

Jaan Soometsa jutust kostub mitmel korral läbi sõna ?kütusepank?. Umbes sellisena ta oma äri praegu ja tulevikus ehk veelgi rohkem näeb. Mõlemad mehed saavad väga hästi aru, et see, millega nad tegelevad, on lihtne vahendamine ja kes neid vahendajaid ikka nii palju näha tahab. Aga niikaua, kui tanklaomanik ei taha maksta kohe, praegu, palju ja kõige eest ? kütus, vedamine, ekspedeerimine, toll, terminali teenus ? niikaua on ka Mark-Oilil ja Reval-Oilil tegevust. Olla määrdeõliks Vihterpalus asuva miljonikroonise käibega tanklakese ja kusagil Venemaal asuva hiigeltehase vahel, see ongi nende töö. Hästiõlitatud finantsskeemid ja üleüldine paindlikkus on hulgimüügi alus. Soomets selgitab, et eks nad natuke tegelevadki just nagu krediteerimisega ja kütusehinna reguleerimisega ning selle juures annab suur käive muidugi manööverdamisruumi.

Jaemüüki mehed minna ei kavatse. See rong on juba läinud. Aeg-ajalt tuleb muidugi mõne tankla või väiksema keti omanikuga juttu. See on aga selline kuidas-läheb-mis-mureks-jutt. Soomets tunnistab, et eks sellestki võib midagi välja kasvada, kuid väga palju selle peale ei loodeta. Nii nagu iga teine Eesti ärimees, kes natuke on raha teeninud, panevad ka nemad oma raha aeg-ajalt kinnisvarasse. Aga seegi rohkem hobi korras, mitte professionaalsel tasemel. Lihtsalt kui oma kontaktide kaudu on mõnest soodsast tehingust kuuldud. Või mõni tuttav, kel endal raha veidi puudu jäänud, siis on natuke investeeritud.