Teadusarendusse pandud raha võib asjatult kuluda
Eesti R&D kulutuste keskmine kasv aastatel 2001?2004 oli Euroopa Liidu kiireim ? tervelt 15,6%. Euroopa Liidu keskmine näitaja oli kõigest 1,3% ning nelja vana (Holland, Rootsi, Belgia, Portugal) ja ühe uue liikmesriigi (Slovakkia) R&D kulutused isegi vähenesid. Eesti on seadnud eesmärgiks tõsta R&D kulutuste osa SKP-s kümnendi lõpuks 1,9%-ni (EL-i keskmine 2004. aastal).
Analüüs näitab, et R&D kulutuste osakaal SKP-s erineb liikmesriikide lõikes üle kümne korra ning ühest seost selle osakaalu ja majandusedu vahel pole. Euroopa Liidu õnneseen Iirimaa on oma 1,20%-ga keskmiste hulgas. Saksamaa raskustes vaevlevat majandust ei suuda turgutada ka 2,49%. Väikeriikidele Küprosele ja Maltale piisab aga suhteliselt edukaks arenguks ka väikesest osakaalust (0,37% ja 0,29%).
Mida peaks väikeriigi innovatsioonipoliitika arvestama? Lissaboni strateegia (muuta EL 2010. aastaks maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistel põhinevaks majanduseks) rakendamine on nüüdseks läbi kukkunud. 25. jaanuaril teatas Euroopa Komisjon, et on loobunud taotlustest püüda USA majandus kinni aastaks 2010. Eesmärkide seadmine jäetakse liikmesriikide hooleks.
Majandus globaliseerub edasi. R&D on üha vähem seotud konkreetse geograafilis-poliitilise ruumiga (riigiga). Paljudes (väike)riikides tehtav R&D ei avalda enam otsest mõju nende majandusarengule. Sellest saadav tulu kandub suuresti üle globaalsetele ettevõtetele.
Euroopa väikeriikide teadus on suuresti projektipõhine. Uurimisgrupid ja üksikteadlased osalevad rahvusvahelistes projektides ? teevad teaduslikku allhanget. Maksumaksja raha arvel fundamentaaluuringute finantseerimine on tihti rahvusvahelise (rahvusvaheliste kontsernide) teadus- ja arendustegevuse toetamine.
Rahast ja tööst ilma
Problemaatiline on ka ettevõtetes tehnoloogia väljatöötamise ja tootmise alustamise abistamine. Omanikud võivad neile kuuluva rahvusvahelisele kontsernile maha müüa või mõnda sobivamasse riiki üle viia ning maksumaksjate raha kulutanud riik on ilma nii loodetud töökohtadest kui ka maksutulust.
Euroopa väikeriikides on üha raskem leida mõnda kohalikku ettevõtet ? suurt tööandjat ja maksumaksjat, mis on tekkinud-arenenud tänu kohapeal tehtud (fundamentaal)uuringutele ja riiklikule innovatsioonipoliitikale.
Elame-töötame ühes suures majandusruumis, kus kaubad, teenused, kapital, tööjõud ? aga ka tehnoloogia jms ? on mobiilne ning kõik kõigega põimunud. Professor Jaak Leimann rääkis juba perestroika ajal, et (NSVL-i) katla ühes servas ei saa keeta paksemat suppi kui kogu katlas. Nüüd räägib ta, et (EL-i) katla ühes servas ei saa supp ka kuigi kaua lahjem olla. Ka innovatsioonipoliitikale tuleks läheneda sellisest ideoloogiast lähtudes.
On mõistetud, et väikeriigi innovatsioonipoliitika ei saa baseeruda palju suletuma majandusega suurriikidega samadel arusaamadel. Innovatsioon ei põhine ju tänapäeval enam kusagil arengu lineaarsel mudelil (idee tekkimine ja fundamentaaluuringud; rakendusuuringud ja arendustöö; tootmine ning tarbimine). Domineerib hoopis riikidevaheline tehnosiire. Näiteks Soomes töötatakse kohapeal välja 0,5?3,0% kasutatavatest tehnoloogiatest ja 97,0?99,5% võetakse üle teistest riikidest.
