Seletus küla ja kartulite abiga: miks intressimäärad kõiguvad
Alates 1990-ndate algusest on Eesti järjest tihedamini sidestunud kogu maailma hõlmava tööjaotussüsteemiga, mis loob läbi kasvava spetsialiseerumise eeldused oma iga elemendi tootlikkuse kasvuks. Tootlikkuse kasv on pikas perspektiivis aga ainsaks jõukuse alustoeks.
Info maksab
Igasuguse paljusid inimesi hõlmava asjakorralduse ladusaks toimimiseks on kõigepealt vaja, et osalejateni jõuaks võimalikult kiiresti tema käitumist suunav informatsioon. Teiseks on vajalik, et asjaosalised saadud teabe põhjal oma tegevust näidatud suunas ka kohandaksid. Turumajanduses hoiavad hiiglaslikku tööjaotussüsteemi käigus hinnad ? iga hinnamuutus on miljonitele inimestele käsuks midagi teha või tegemata jätta ning hinnasignaalide eirajaid, valesti tõlgendajaid (või valesti etteaimajaid) tabab üldjuhul varem või hiljem majanduslik krahh.
Üheks märkimisväärsemaks maailma majandust paaril viimasel aastal mõjutanud hinnamuutuseks on olnud intressimäärade langus. Ka Eesti majanduse käekäiku on vähemalt 2001. aastast alates mõjutanud siinsete ettevõtete ja eraisikute kohanemine nimetatud tegevusjuhisega, uue olukorraga sobitumine on muuhulgas väljendunud pankade laenuportfellide kiires kasvus, väga soodsas üldkonjunktuuris ning kinnisvarahindade kiires kasvus. Ent siin toimuv on muidugi vaid kaduvväike osa kogu maailma hõlmavatest protsessidest. Madalad intressimäärad on väga särtsakalt kergitanud enam-vähem kõiki hindu peaaegu kõikjal. Majanduskeskkonna edasiste võimalike arengute prognoosimisel on küsimus selle tegevusjuhise püsivusest (s.o jätkuvalt madalatest intressimääradest) seega esmase tähtsusega. Teeviida ootamatu pöördumine võib meid suunata sootuks teise olukorda ning seni mõistlik käitumine võib osutuda hoopis arutuks. Niisiis, kui usaldusväärsed on madalate intressimäärade saadetud suunised? Sellele küsimusele vastamiseks tuleks meil kõigepealt kõrvutada intressimäära olemuslikku ja n-ö looritavat rolli.
Olemusliku funktsiooniga tutvumiseks oleks otstarbekas jätta kõrvale kõik moodsa majandussüsteemi kuljused ning manada endale korraks silme ette väga lihtne rustikaalne pildike. Vaatame üht muust maailmast eraldatud kartulitest toituvat külakest. Selles majandussüsteemis on seega kartulid ainsaks tarbe- ja kapitalikaubaks. Elu jätkumise võimaldamiseks peavad selle elanikud igal aastal osa kartulitest söömata jätma ja maha pandud kartulid muutuvad tarbekaubast kapitalikaubaks. Oletame veel, et küla ümbritsevad erineva kvaliteediga põllumaad ning kõigepealt võetakse kasutusele muidugi kõige suuremat saagikust tõotavad maalapid.
Kujutame endale veel näitlikkuse huvides ette, et kevadel kallavad elanikud oma kartulid küla keskele kuhja. Sel kombel jooksvast tarbimisest kõrvalepandud kartulid moodustavad laenureservi (inglise keeles loanable funds). Ainus koht, kust kartuleid maha panna kavatsevad elanikud (s.o investorid) kapitalikaupu hankida saavad, on seesama kuhi. Kui mingil kevadel toob teine grupp (säästjad) mistahes põhjustel kuhja suhteliselt vähe mugulaid, tekib kapitalimahutajate seas nappiva seemne pärast konkurents ning säästjatele pakutakse kümne kevadel toodud maaubina eest sügisel näiteks 13 kartulit. Et kuhi on väike, siis kasutatakse vähest olemasolevat seemnekartulit üksnes kõige parema viljakusega maadel (s.o rahastatakse vaid parimaid, kõrge tootlikkusega projekte).
Uus laadung Aasiast
Kui järgmisel kevadel toovad aga säästjad väljakule oluliselt suurema kuhja kui investeerijad esialgu maha panna kavatsesid, peab tasakaaluline intress langema kahe grupi otsuseid kooskõlastava tasemeni ning kümne kevadise kartuli eest lubatakse näiteks ainult 11 sügist kartulit. Kui säästjad tõepoolest ka madala intressi korral kartuleid pigem vaos kui potis näha tahavad, võetakse lõpuks kasutusele ka madala viljakusega põllutükid. See juhtub aga meie lihtsas mudelis vaid seepärast, et säästjad on tõepoolest valmis tänastest kartulitest loobuma väiksema hulga homsete kartulite eest.
Eeltoodud pildikesega jätkates võib maailma praeguseid madalaid intressimäärasid tõlgendada nii, et Aasiast saabuvad USA ja Euroopa keskväljakutele järjest uued kartulilaadungid ja et sealsete firmade valmisolek neid vakku panna on käesoleval ajal suhteliselt madal, peab tasakaaluline intressimäär langema kõikide toodud kartulite kasutuselevõttu võimaldava tasemeni. Tulemuseks on jällegi see, et lõpuks võetakse kasutusele ka suhteliselt kehvad maad. Kui meie külapildike on vaid ruumiline, s.t kõik mugulad pandi külast erineval kaugusel asuvatele erisuguse viljakusega maatükkidele üheks ja samaks ajaks, siis tegelik pilt on pigem ajaline, kapitalikaupu investeeritakse erineva pikkusega perioodideks. Kaugetele ja halvakvaliteedilistele põldudele mahapandud seemne paarikuks oleksid sellel pildil siis pikaajalised suhteliselt madala tasuvusega investeeringud.
Kui praegused madalad rahvusvahelised intressimäärad oleksid tingitud suurtest Aasia kartulilaadungitest, võiks nendest tulenevat hinnasignaali pidada suhteliselt püsivaks ja usaldusväärseks teeviidaks. Veelgi olulisem on vahest see, et kui seemnekartuli kuhi oli tõepoolest väga kõrge, siis on mugulate kaugetele põldudele mahapanek ka majanduslikult arukas teguviis. Paraku ei ole hinnasüsteemi näpunäited tegelikkuses nii lihtsasti ja ühemõtteliselt loetavad. Igapäevases elus ei suuna säästjate käitumist mitte kapitalimahutajate lubadus anda neile kümne kevadise kartuli vastu 12 sügist kartulit, vaid raha hind. Et raha tohivad aga luua ainult valitsused, siis on neil ? nagu igal monopolil ? võimalus seda ka oluliselt mõjutada. Teiste sõnadega: oma otsustes ei juhindu inimesed mitte mittejälgitavast ja abstraktsest säästjate ja investeerijate otsuseid kooskõlastavast tasakaalulisest intressimäärast, vaid keskpankade rahapoliitiliste sammudega mõjutatud raha hinnast. Viimane oleks sarnaselt teiste rahas väljendatud hindadega otsekui reaalseid hindu varjutav loor, millest läbinägemine ei ole sugugi lihtne.
Kui keskpank surub oma majanduspoliitilistest eesmärkidest juhinduvalt raha hinna tasakaalulisest intressimäärast allapoole, viivad säästjad väljakule vähem kartuleid, kui investeerijad neid sealt eest leida loodavad. Puuduva loori korral peaks tõusev tasakaaluline intressimäär säästjate ja investeerijate otsused lõpuks omavahel siiski vastavusse viima. Selle vältimiseks tekitab keskpank aga n-ö libakartuleid, mida säästjad ega investeerijad esialgu õigetest eristada ei suuda. Tulemuseks on see, et mõlemad grupid käituvad nii, nagu oleks väljakule toodud oodatust rohkem tõelisi kartuleid ? säästjad tahaksid neist mõned jooksvaks tarbimiseks tagasi võtta, samal ajal kui ettevõtted on valmis neid järjest kaugematele ajapõldudele maha panema.
Pettus tuleb ilmsiks
Kui keskpanga rahatrükkimisaktsioon oli ühekordne samm, tuleb pettus peagi ilmsiks. Valemäng seisnes käesoleval juhul selles, et tegelikult ei olnud tarbijate himu jooksvaid vajadusi rahuldavate tarbekaupade järele vähenenud, investeerijad on aga käitunud, nagu see just nii oleks. Madalate intressimäärade keskkonnas on paljud ettevõtted investeerinud pika tasuvusajaga projektidesse ja kui selgub, et säästjad eelistavad hoopis tarbekaupu, satuvad üleinvesteerinud firmad raskustesse ning tulemuseks on majanduslangus. Majandusraskused on seda suuremad, mida pikemaajalisem ja ulatuslikum on eelnev laenubuum olnud. Jaapani 1980-ndate aastate liialduste tagajärgede minemapühkimine on kestnud näiteks üle kümne aasta.
Esimeseks märgiks libakartulite ilmsikstulekust on tavaliselt inflatsioon. Sedamööda, kuidas inflatsiooniootused täheldatud hinnatõusuga kohanevad, hakkavad nominaalsed intressimäärad tõusma ning illusiooni säilitamiseks peavad trükipressid kiiremini tööle hakkama. Maailma majanduse hetkeolukorras ei ole veel organiseeritud pettuse märke näha ? vähemasti juhtivates tööstusriikides on inflatsioon kindlalt keskpankade kontrolli all. Küll annavad aga võimalikest ebakõladest märku kõikvõimalike varaklasside hinnatõusud. Tulemuseks on see, et varade ja kaupade hinnasuhe on selle ajalooliselt keskmisest tasemest tunduvalt kõrgemale tõusnud.
Tekkinud kääre võib selgitada omakorda kahe asjaoluga ? madalate tootmiskuludega piirkondade üha suurema osakaaluga maailma majanduses ja endiselt madalatena püsivate inflatsiooniootustega. Kui eelnimetatud hinnasuhte mõningane tõus võib seega ka pikaajalises perspektiivis põhjendatud olla, võib siin suhteliselt suure tõenäosusega lähitulevikuks korrektsiooni prognoosida. See võib aga juhtuda kas läbi varade hindade languse või kaupade hindade tõusu (kõrgema inflatsiooni). Kui aga inflatsioon peaks lähitulevikus lõpuks tõusma hakkama, vajutavad keskpangad ilmselt kohe piduritele ning värske laenuraha peatumine toob väga suure tõenäosusega kaasa ka aktsia- ja kinnisvaraturgude languse.
Huvitavaks küsimuseks ongi see, kuidas keskpangad siis aktivate hinnalangusele vastavad. Mõnede kriitikute sõnutsi reageeris USA keskpank Greenspani valitsemisajal märksa tundlikumalt aktivate hindade langusele kui nende tõusule. Pärast internetimulli lõhkemist alandas Greenspan kolme aasta jooksul intressimäära 6,5 protsendilt ühe protsendini. Kui keskpangad ka seekord aktsia- ja kinnisvaraturgude langusele ulatusliku intresside langetamisega peaksid vastama, võib see tee avada laenubuumi uuele lainele ning tulevikus toimuva kohenemise seega veelgi valusamaks muuta (seda vaid juhul, kui tegelikud kartulid peaksid olema valedel põldudel). See on aga nii vaid siis, kui praegused madalad intressimäärad väljendavad eelkõige keskpankade võidujooksu ajaga, mitte aga säästjate reaalset valmisolekut loobuda praegusest tarbimisest tulevikus toimuva tarbimise nimel.
Intressimäärade languse tegelik põhjus jääb meie eest aga paraku alati rahaloori varju.
Inflatsioonisurve: mõjub või ei mõju?
?? Hiljuti hoiatas OECD peaökonomist Jean-Philippe Cotis, et Euroopa Keskpank peaks olema edasiste intressimäärade tõstmisega ettevaatlik.
?? Keskpank kergitas siis baasintressimäära veerandi protsendipunkti võrra 2,5 %-ni. Keskpanga president Jean-Claude Trichet on juba korduvalt vihjanud, et oodata võib veelgi kõrgemaid intressimäärasid. Ta avaldas muret inflatsioonisurve pärast, mida toetab praegugi äärmiselt madal reaalne intressimäär (ehk panga poolt määratav nominaalne intressimäär, millest on lahutatud inflatsioon).
?? OECD hinnangul on europiirkonna kogutoodang selgi aastal madalam kui see võiks olla ja inflatsioonisurve madal. Nii võiks intressimäärade tõus uinakust ärkavale eurotsooni majandusele hoopis rahustava süsti anda.
?? Mõni analüütik aga väidab, et veel paar veerandi protsendipunktilist intressimäära tõusu ei avaldaks majandusele mingit erilist mõju.
?? Cotis? vastasseis Euroopa Keskpangaga ulatub möödunud aasta algupoolde, mil ta propageeris baasintressimäärade alandamist tollaselt kahe protsendi tasemelt poole protsendipunkti võrra, et eurotsooni sisenõudlust turgutada.
Ärileht
