Viimased nädalad on olnud huvitavad. Olen kohtunud mitmete inimestega, kes Eestist läinud laia maailma äri tegema. Ja seda meist arengus mahajäänud piirkondadesse nagu Rumeenia, Bulgaaria, Ukraina. Aga ka Valgevene. Kõigil neil kohtumistel jookseb läbi üks sõnum: ?
déj? vu
? ma olen seda juba kusagil näinud. Need äriinimesed on arenguid, mis neis riikides toimuvad, näinud kodus, Eestis. Täpselt sama enesekindlalt tulid soomlased Eestisse, kui Eesti pääses Euroopa Liiduga läbirääkimistele. Kindlad, et siia investeerides raha lihtsalt hakkab kasvama.

Alguses tagasi

Rumeenias on täna sama arenguetapp, mis meil selle sajandi alguses. Bukaresti kinnisvaraturgu hindavad kohalikud investorid juba ülekuumenenuks, kuigi seal ehitatakse täna poole vähem kui Tallinnas. Elanike arv on Bukarestis 2,2 miljonit inimest. Ja nad on seal kindlad, et buum on käes ja kohe on oodata krahhi. Eestlased on aga kindlad ? mingit krahhi lihtsalt ei saa tulla. Rumeenia on suure tõenäosusega Euroopa Liidu liige aastal 2008. Riigi asukoht ja kliima on suurepärased. Inglismaalt on pandud juba lendama tšarterreisid. Mereäärsetes linnades on raske kinnisvara osta. Elamispinna pakkumist meie mõistes Musta mere äärsetes riikides praktiliselt pole.

Samas laenuprotsent on endiselt kõrge, kaheksa protsendi ringis. Omafinantseering peab olema umbes 30%. Kõige perspektiivsemateks tuleb lugeda suuri ja vanu tehaseterritooriume, ja selline mõtteviis paneb kohalikud kukalt kratsima. Kõik see on meil nähtud ja läbi elatud. Umbes sama räägivad need inimesed, kes tegutsevad Bulgaarias ja Ukrainas. Kummaline, kuid huvitav on teha äri, kui tead, mis ees on ootamas. Ja tagasi Eestisse ? kes julgeb meil täna öelda, mis saab kinnisvaraturul homme?